Keskmised päevad

Villem Grossi romaan „Keskmised päevad“ viib lugeja nõukogudeaegsesse argipäeva, keskendudes inimestele, kelle elu ei määra suured ajaloolised sündmused, vaid rutiin, töö ja inimsuhted. Teose keskmes on tavaline tehasekollektiiv, kus omavahel põimuvad erinevate tegelaste vaated, ootused ja kompromissid. Gross kujutab elu sellisena, nagu see on – mitte kangelastegude, vaid väikeste valikute, tasaste pettumuste ja harvade hetkede kaudu, mil rutiinist õnnestub välja murda. Selliste „keskmiste päevade“ kaudu avab ta tervikliku maailmapildi, kus igaühel on oma koht, kuid mitte alati häält.

Romaani atmosfäär on kantud vaiksetest, ent tähenduslikest muutustest. Autor jälgib oma tegelasi tähelepaneliku pilguga, lastes sündmustel kulgeda omas tempos. Konfliktid ei puhke äkitselt ega lahene dramaatiliselt, vaid pigem settivad vaikselt, vahel isegi märkamatult. Olgu tegemist põlvkondade erinevuste, eraeluliste püüdluste või ideoloogilise kohandumisega – Gross suudab neid teemasid käsitleda hinnanguvabalt, jättes ruumi mõtiskluseks. Just see vaoshoitus ja tähelepanu pisidetailidele muudab teose väärtuslikuks sissevaateks ajastu mentaliteeti.

Villem Gross (1922–2001) oli eesti kirjanik, kes tuntud eelkõige oma ühiskonnakriitiliste ja inimesekesksete romaanide poolest. Tema loomingule on iseloomulik realistlik käsitlusviis ja huvi tavainimese sisemaailma vastu. „Keskmised päevad“ kuulub tema loomingu keskperioodi, mil ta pöördus üha enam psühholoogilise süvenemise ja sotsiaalse detailitäpsuse poole. Grossi tekstides on tunda nii ajastu survet kui ka püüdu jääda truuks inimesele tema vastuolulisuses ja väärikuses.