Eduard Vilde
Eduard Vilde
Järeletulemise võimalusi ei õnnestunud laadida
- Seisukord: Hea (kasutatud)
- Märkused:
- Eesti Raamat | 1965
- 236 lk | Pehmekaaneline | 130 x 200 mm
- ISBN:
- Keel: eestikeelne
Villem Alttoa monograafia „Eduard Vilde“ on põhjalik käsitlus ühest olulisemast eesti kirjandusklassikust, kelle looming mõjutas tugevalt 20. sajandi alguse eestikeelse proosa arengut. Teos ei piirdu pelgalt Vilde eluloo esitamisega, vaid analüüsib süsteemselt tema loomingut, kirjanduslikke sihte ja ühiskondlikku tähendust. Alttoa läheneb Vildele kirjandusteadlasena, tuues esile teoste temaatilise ja vormilise arengu, aga ka nende vastuvõtu erinevates ajaperioodides. Fookuses on Vilde realism, tema sotsiaalne tundlikkus ja võime ühendada kunstiline väljendusvorm ühiskonnakriitilise sisuga.
Raamat liigub kronoloogiliselt läbi Vilde elu ja loomingu, peatutakse olulistel romaanidel, nagu „Mahtra sõda“, „Pisuhänd“, „Mäeküla piimamees“ ja teistel. Alttoa toob esile Vilde oskuse kujutada ühiskondlikke protsesse läbi üksikisikute saatuste, kasutades seejuures nii satiiri kui psühholoogilist nüanssi. Samuti analüüsib autor Vilde keelekasutust ja kompositsioonilisi võtteid, tuues välja tema panuse eestikeelse kirjanduse professionaalsemaks muutumisse. Eraldi tähelepanu saab Vilde koht kultuurilises mälus ja tema mõju hilisemale eesti kirjandusele. Alttoa ei idealiseeri oma objekti, vaid esitab teda kui keerukat ja oma ajastu sees tegutsevat kirjanikku.
Villem Alttoa (1898–1975) oli tunnustatud kirjandusteadlane ja õppejõud, kelle uurimistöö keskendus peamiselt 19. ja 20. sajandi eesti kirjandusele. Ta oli mitme olulise monograafia ja artiklikogu autor ning osales aktiivselt kirjandusloolise mõtte suunamises. Tema käsitlused on põhjalikud, allikakriitilised ja selge argumentatsiooniga, olles olulised nii teadusliku uurimistöö kui ka üldhariva kirjanduskäsitluse seisukohalt. Monograafia „Eduard Vilde“ kuulub tema olulisemate tööde hulka ning annab süsteemse ja nüansseeritud ülevaate kirjanikust, kelle roll eesti kirjanduses on jäänud püsivalt keskseks.
