Aleksis Kivi

Viljo Tarkiaineni monograafia „Aleksis Kivi“, mis ilmus eesti keeles Eesti Kirjanduse Seltsi väljaandel 1930. aastal, on põhjalik uurimus Soome rahvuskirjaniku Aleksis Kivi elust ja loomingust. Tegu on teadusliku käsitlusega, mis ühendab biograafilise täpsuse, kirjanduskriitilise analüüsi ja kultuuriloolise konteksti. Tarkiainen vaatleb Kivi elukäiku alates lapsepõlvest Nurmijärvis kuni enneaegse surmani, pöörates erilist tähelepanu sellele, kuidas noore soome kirjanduse arengu algfaasis tegutsenud kirjanik leidis oma hääle ja tähenduse keeleruumis, kus valitsesid veel tugevalt rootsi ja ladina mõjuväljad.

Teoses käsitletakse üksikasjalikult Kivi tähtsamaid teoseid, sealhulgas näidendit „Lea“, romaani „Seitse venda“ ja mitmeid lühijutte ning luulekatsetusi. Tarkiainen analüüsib nende keelekasutust, ideelisi allhoovusi ja kirjanduslikku vormi, paigutades need Soome kultuuriloo ja rahvusliku ärkamise laiemasse raamistikku. Kivi loomingut mõtestatakse kui murdelist ja samal ajal siiralt rahvalikku, tuues esile tema panuse soome kirjanduse keelelise ja temaatilise iseseisvumise suunas. Autor ei jäta tähelepanuta ka Kivi elu traagilisi jooni: majanduslikke raskusi, haigusi ja vaimse murdumise hetki, mis peegeldavad tollase kunstniku rolli haprust ühiskonnas, mis ei olnud veel valmis tema loomingut vastu võtma.

Viljo Tarkiainen (1879–1951) oli tunnustatud Soome kirjandusteadlane ja kriitik, kelle uurimused keskendusid peamiselt 19. sajandi kirjanikele. Tema Aleksis Kivi biograafia loetakse üheks autoriteetseimaks käsitluseks Kivi elust ja töödest, olles aluseks paljudele hilisematele tõlgendustele. Tarkiainen ühendab teadusliku põhjalikkuse empaatilise arusaamaga loovisiksuse keerulisest eluteest, luues mitmekihilise ja usaldusväärse portree. Eesti keeles ilmunud tõlge toetas 1930. aastatel eesti ja soome kultuurisidemete tihendamist ning pakkus eesti lugejale võimalust tutvuda põhjanaabrite kirjandusliku eneseteadvuse ühe tähtsama kandjaga.