Sinise kambri unenägu

Viljo Kojo novellivalimik „Sinise kambri unenägu“, mis ilmus eesti keeles 1971. aastal sarjas „Loomingu Raamatukogu“, esindab soome modernistlikku lühiproosat, kus argipäev ja unenäoline tunnetus põimuvad sisekaemuslikuks tervikuks. Kogu pealkirjaga viidatakse ühe novelli kujundile, mis saab sümboliks seisundile, kus tegelikkus ja fantaasia sulavad kokku – sinine kamber kui suletud, ent samas avatud ruum mõtetele, mälestustele ja varjatud igatsustele. Kojole omane kirjutamislaad on lakooniline, napp ja tähenduslikult tihe, jättes palju ruumi lugeja tõlgendustele ning alltekstide mõtestamisele.

Valimikus leiduvad novellid käsitlevad inimeseks olemise keerukust, suhteid ajaga, üksindust ja identiteedi otsinguid. Kojo tegelased on sageli introvertsed, elu äärealadel liikuvad figuurid, kes satuvad olukordadesse, kus piir tegeliku ja kujutletava vahel hägustub. Lood ei keskendu sündmustele, vaid seisunditele – hetked, mil aeg justkui peatub ja argine saab ootamatu poeetilise või eksistentsiaalse mõõtme. Kujundid, kordused ja vaikused mängivad tekstides suurt rolli, muutes iga novelli omamoodi miniatuuriks, milles igapäevane muutub tähenduslikuks. „Sinise kambri unenägu“ on kogumik, kus iga lugu toimib kui eraldi peegel inimese sisemaailmale.

Viljo Kojo (1910–1980) oli soome kirjanik ja esseist, kelle looming kuulub 20. sajandi keskpaiga soome kirjanduse uuenduslikumasse suunda. Teda iseloomustab sügav huvi psühholoogiliste seisundite ja teadvuse varjatud tasandite vastu. Tema novellides kohtuvad sageli modernistlik vorm ja eksistentsiaalne aines, viies lugeja argireaalsusest sügavamale. Eesti keelde tõlgitud kogumik avab Kojo proosa intiimse ja ajatu kihi, mis puudutab universaalseid teemasid, olles samal ajal tugevalt juurdunud oma kultuuri ja keele eripärasse. „Sinise kambri unenägu“ pakub lugejale vaikset, kuid mõjuvat kohtumist kirjandusega, mis ei räägi valjusti, aga jääb kõlama.