Ollikaise õnnis lõpp

Viljo Kojo jutustus „Ollikaise õnnis lõpp“ on 1920. aastate lõpul kirjutatud ja kirjastuse Loodus poolt välja antud lühiproosateos, mille keskmes on lihtne soome talupoiss Ollikainen ning tema saatus maailmas, kus usk, töö ja saatus mängivad määravat rolli. Lugu kannab tugevat sotsiaalset ja usulist allteksti, tuues esile inimese elu lõpu kui lunastuse, aga ka kui tagasivaate kogu elu jooksul tehtud valikutele. Teos vaatleb lihtsat eluviisi ja inimese seotust maaga, rõhutades samas hinge rahunemist ja hingerahu kui elu kõrgemaid eesmärke.

Kojo jutustamislaad on vaoshoitud ja peaaegu fatalistlik – ta ei dramatiseeri sündmusi, vaid laseb neil kulgeda loomuliku rütmina. Ollikainen ei ole kangelane traditsioonilises mõttes, vaid pigem inimene, kelle lihtsus ja kuulekus elujõule annavad talle erilise vaimsuse. Surm ei tule siia traagilise katkestusena, vaid kui loomulik jätk – „õnnis lõpp“ tähendab vaikset leppimist ja lunastust. Kujundid nagu loojang, põllutöö ja vaikus on jutustuses tähenduslikud, kandes endas nii melanhooliat kui lootust. Lugu ei keskendu välisele tegevusele, vaid inimese sisemisele rahule ja suhetele eluga, mida ta tunneb ja mõistab vaikides.

Viljo Kojo (1891–1966) oli soome kirjanik ja kultuuritegelane, kelle loomingule on iseloomulik sügav rahvuslik alge, lihtsate inimeste elu poeetiline käsitlus ning tugev religioosne ja moraalne mõõde. Ta kirjutas romaane, jutustusi ja esseid, olles aktiivne kirjanduselu kujundaja Soomes. Eesti lugejani jõudis tema looming 1920. aastate lõpus, mil tõlgiti mitmeid põhjanaabrite teoseid. „Ollikaise õnnis lõpp“ sobitub skandinaavia novellitraditsiooni, kus vaikses jutustuses avanevad eksistentsiaalsed sügavused ja elu ning surma piirid muutuvad loomulikuks osaks inimlikust ringkäigust.