Kahe vahel. Sahtlisse salatud salmid

Viljar Kaarna luulekogus „Kahe vahel. Sahtlisse salatud salmid“ kohtuvad argielu tähelepanekud ja sisemised heitlused, mis on pikalt paberil oodanud oma aega. Kogu annab aimu ajalisest kihistumisest, sest tekstid pärinevad erinevatest eluetappidest, peegeldades nii noore inimese otsinguid kui ka hilisemat elu küpsemat pilku. Luuletused on valdavalt vabas vormis, suunatud sisekaemusele ning vormilt lihtsad, kuid sisult mõtisklevad. Need kõnelevad kõhklustest, igatsustest ja kahevahel olemisest – nii otseses kui ka sümboolses mõttes.

Lüüriline minategelane liigub luuletustes vaikselt ja tagasihoidlikult, jäädes tihti vaatlejaks, kelle pilk püsib väikestel detailidel, nagu akna taga langeval vihmal või argihommiku rutiinil. Samas ilmnevad salmides korduvad teemad: suhe iseenda ja teistega, ajas kulgemine, kaotus ja taastulek. Paljud tekstid loovad haavatavuse kaudu äratundmishetki, ent säilitavad siiski mõõduka tooni. Kogu tervikuks seobki seda just kahevahel oleku tunnetus – see, et inimene võib olla ühtaegu minevikus ja olevikus, hinges avatud, ent argises maailmas kinnine.

Viljar Kaarna pole laiemale lugejaskonnale tuntud eelkõige luuletajana, mistõttu kujuneb „Kahe vahel“ osalt ka isiklikuks avalduseks, seni varjul olnud tekstide koondiks. Tegemist ei ole professionaalse poeesia demonstratsiooniga, vaid pigem vaikselt sündinud ja kogunenud mõtete väljatoomisega. Luuletaja hääl jääb tagasihoidlikuks, ent just see intiimsus ja ausus annab kogule erilise tooni. Sahtlisse kirjutatud salmid ei püüa kõnetada massi, vaid pakuvad vaikset peegeldust neile, kes ise samuti kahe vahel seisnud.