Pärast äikest
Pärast äikest
Järeletulemise võimalusi ei õnnestunud laadida
- Seisukord: Hea (kasutatud)
- Märkused:
- Eesti Riiklik Kirjastus | 1962
- 360 lk | Kõvakaaneline | 140 x 208 mm
- ISBN:
- Keel: eestikeelne
Vilis Lācise romaan „Pärast äikest“ (1962, Eesti Riiklik Kirjastus) on tõlge läti keelest ning kuulub sarja „XX sajandi raamat“. Tegemist on ühiskondliku realistliku romaaniga, mille tegevustik leiab aset pärast Teist maailmasõda, Nõukogude Liidu kontekstis. Lācis keskendub oma teoses ühiskondlike muutuste ja isikliku saatuse kokkupõrkele, kujutades inimesi, kes üritavad ehitada uut elu, kohaneda muutunud oludega ja leida oma kohta ühiskonnas, kus vanad väärtused on kokku varisenud ja uued pole veel täielikult juurdunud. Romaan käsitleb sotsialistliku ülesehitustöö keerukust, moraalseid dilemmasid ning isikliku vastutuse ja kollektiivse kohustuse vahekorda.
Romaani tegevus keerleb ümber tegelaste, kelle elu on tugevalt mõjutatud sõjast ja selle tagajärgedest. Lācis näitab, kuidas inimesed taastavad suhteid, ehitavad üles perekondi ja püüavad leida kindlustunnet ühiskonnas, mis on pidevas liikumises ja ideoloogilise surve all. Iseloomulik on tema tegelaste idealiseeritus, aga ka nende sisemine heitlus – paljuski esindavad nad tolleaegset eetilist ideaalpilti, kuid autor laseb neil siiski kogeda kahtlusi, pettumusi ja kaotusi. Lācise proosa on lihtne ja otsekohene, samas tugevalt mõjutatud nõukogude kirjandusnormidest, mille kohaselt pidi kirjandus teenima ideoloogilist eesmärki ning kasvatama „uut inimest“.
Vilis Lācis (1904–1966) oli Läti kirjanik ja avaliku elu tegelane, kes sai tuntuks nii oma loomingulise tegevuse kui ka poliitilise karjääri kaudu. Ta oli mitmete sotsialistlik-realistlike romaanide autor, kelle teosed tõlgiti paljudesse keeltesse, sealhulgas eesti keelde. Lācis töötas aastakümneid ka Läti NSV partei- ja valitsusstruktuurides, olles muuhulgas Läti NSV siseminister. Tema looming järgib sotsialistliku realismi norme, olles tugevalt ideoloogiline, ent samas püüab ta oma peategelaste kaudu käsitleda ka inimlikke pingeid ja eksistentsiaalseid valikuid. „Pärast äikest“ on iseloomulik näide tema hilisemast loomeperioodist, kus ühiskondlikud ja isiklikud motiivid põimuvad üheks ideoloogiliselt suunatud, ent sisuliselt mitmekihiliseks tervikuks.
