Kaluri poeg

«Ma tean, miks sa niisuguseks muutusid, mis kihutas ind sellisesse meeleheitesse ja hävitas su tugeva tahte,» ütles Anita, ”Ah, Oskars, me olime mõlemad õnnetud inimesed, mõlemad eksisime, kuid mina olin esimene. Sellest oleksid sa pidanud aru saama, et mul pole sinu rahulikku jõudu, ma allun kergemini mõjustustele. Ja kui sa ei katsunudki mind toetada, vaid läksid kui vaatleja kõrvale, siis arvasin ma: sul on ükskõik, mis minuga sünnib. Kui sa oleksid vahele seganud, ühe sõnagi ütelnud,oleksin ma ärganud veel enne, kui algas must uni. Aga võib-olla pidi see nii olema, et ma pärast eksitee läbikäimist oskaksin käia õiget teed. Kui seda poleks juhtunud, oleks võinud veel tekkida petlik kujutlus teadmatu, kauge unelma ilust. Ning siis oleks meie häda võib-olla veeIgi suurem.»