Üle punase jõe. Valitud tekste 1972-2001

Vilen Künnapu teos „Üle punase jõe. Valitud tekste 1972–2001” on esseistlik kogumik, mis koondab kolmekümne aasta jooksul kirjutatud mõtisklusi ruumi, arhitektuuri, kultuuri ja vaimsuse üle. Tekstid ulatuvad konkreetsete hoonete ja linnaehituslike lahenduste kirjeldustest abstraktsema tasandi arutlusteni ruumitaju, sümbolite ja isikliku kogemuse kohta. Autor käsitleb ruumi mitte ainult füüsilise struktuurina, vaid kui vaimset seisundit ja tähendusvälja, mille kaudu inimene suhestub maailmaga. Selle kaudu saab raamatust nii professionaalse arhitekti päevikuline peegeldus kui ka laiem kunstifilosoofiline visioon.

Künnapu tekstides on läbivaks teemaks inimese ja keskkonna vaheline suhe, ruumi kujundite vahetuv tähendus ning igatsus universaalse, kõigile avatud ruumikogemuse järele. Ruum on talle korraga sisemine seisund ja ühiskondlik avaldus, mille kaudu väljendub ajastu tunnetus, ideoloogia või unistus. Mõned esseed lähtuvad isiklikest kogemustest, teised arhitektuuriprojektidest või mõttevahetustest kolleegidega, kuid neis kõigis kajastub otsing – soov jõuda ruumi kaudu millegi olemusliku ja puhastatuni. Kogu kogumik liigub teadlikult metafüüsilisel tasandil, sidudes ruumilise mõtlemise vaimsuse ja intuitiivsusega.

Vilen Künnapu (sündinud 1948) on üks mõjukamaid Eesti arhitekte, kelle looming ulatub modernistlikest ehituslahendustest postmodernistlike ja sümbolistlike vormideni. Koos Ain Padrikuga on ta kujundanud mitmeid Eesti arhitektuuri verstaposte, sealhulgas Tartu Pauluse kiriku taastamise ja Viru hotelli juurdeehituse. Lisaks ehitamisele on Künnapu aastakümneid kirjutanud, püüdes arhitektuuri mõtestada kultuuri ja vaimsuse ristumiskohas. Tema tekstid ei ole pelgalt professionaalsed käsitlused, vaid loomingulised ja isiklikud katked maailmatajust, milles on tunda nii esteetilist tundlikkust kui ka filosoofilist sügavust.