Kolmas võimalus

Viktor Veskimäe romaan „Kolmas võimalus“ on sisekaemusele ja vaimsele otsingule suunatud teos, mille keskmes on indiviidi katsed leida oma koht maailmas, kus moraalsed ja eksistentsiaalsed küsimused on teravaks muutunud. Romaani pealkiri viitab kujundlikult võimalusele, mis avaneb pärast kahe eelneva läbikukkumist või eksiteed – olgu need isiklikud, poliitilised või eetilised. Tegevustik leiab aset paguluses, kus tegelased otsivad oma elu tähendust uutes oludes, kuid kannavad endas endist identiteeti, mälestusi ja sisemisi haavu. Lugu liigub rahulikus tempos, keskendudes rohkem tegelaste mõttemaailmale kui välistingimuste detailsele kirjeldamisele.

Romaani peategelane, kelle nime autor ei rõhuta, liigub läbi erinevate keskkondade ja inimsuhete, otsides enesekindlust, lunastust ja mõistmist. Selles loos on oluline roll sisemisel dialoogil, enesekohasel kahtlusel ja usuküsimustel. Autor seob argielulised detailid filosoofiliste üldistustega, luues atmosfääri, kus tegelik ja kujutletav maailm vahelduvad. Poliitiline pagulus ei ole raamatus ainult geograafiline seisund, vaid ka sümboolne seisund – vaimne võõrandumine, mis nõuab uut tõlgendust ja vaimset pingutust. Samas ei puudu romaanist lootus – „kolmas võimalus“ tähistab võimalust mitte ainult uueks alguseks, vaid ka sisemiseks tasakaaluks ja mõistmiseks.

Viktor Veskimäe (1899–1964) oli eesti kirjanik ja ajakirjanik, kes tegutses paguluses, olles aktiivne kultuurielus Rootsis. Tema loomingus kajastub tihti elu katkestatus ja vajadus sisemise pidepunkti järele maailmas, mis on kaotanud varasema selguse. „Kolmas võimalus“ kuulub tema proosaloomingu tuumikusse, olles ühtaegu isiklik ja üldinimlik, peegeldades pagulaskirjandusele omast eetilist süvenemist ning eksistentsiaalset pingestatust. Veskimäe stiil on selge, ent nüansirohke, suunatud lugejale, kes otsib tekstis rohkemat kui sündmust – elu tähenduse kaalu ja inimese vaikset vaprust selle ees seista.