Keevitaja käsiraamat

„Keevitaja käsiraamat“ on 1964. aastal Eesti Riikliku Kirjastuse välja antud tehniline teatmeteos, mis koondab keevitustööde teoreetilised alused, praktilised juhised ning ohutusnõuded. Raamat on suunatud eeskätt kutselistele keevitajatele, tehnikutele ja inseneridele, aga ka keevituse õppuritele ja õpetajatele kutseõppeasutustes. Käsiraamat katab erinevaid keevitusmeetodeid, sealhulgas kaarkeevitust, gaasikeevitust ja survekeevitust, andes iga meetodi kohta üksikasjaliku ülevaate seadmetest, elektroodidest, materjalidest ja töövõtetest.

Autorid käsitlevad lisaks tööprotsessile ka metallide ja sulamite omadusi, soojusmõjusid ning keevitusliidete kvaliteedinõudeid. Eraldi peatükid on pühendatud defektide ennetamisele ja tuvastamisele, samuti keevitamise ohutusele ning töökoha korraldusele. Raamat sisaldab rohkelt jooniseid, tabeleid ja skeeme, mis aitavad visualiseerida kirjeldatud töövõtteid ja tehnilisi üksikasju. Arvestades väljaandmise aega, on teos koostatud vastavuses tolleaegsete NSV Liidu standardite ja tootmispraktikaga, kuid säilitab oma väärtuse ka hilisema ajastu inseneriajaloo ja erialase keele mõistmiseks.

Viktor Tšernjak ja Konstantin Voštšanov olid tehnikavaldkonna asjatundjad, kes osalesid aktiivselt kutsehariduse ja tööstuslike käsiraamatute koostamises. Nende koostatud „Keevitaja käsiraamat“ kuulub tööstusliku oskusteabe levitamise seisukohalt oluliste väljaannete hulka, mille abil koolitati ja suunati mitme põlvkonna metallitöötajaid. Teose koostamisel on järgitud süstemaatilisust ja praktilisust, et see sobiks igapäevaseks kasutamiseks nii tööplatsil kui ka klassiruumis.