Valge laev

Viktor Siilatsi teos „Valge laev” põimib mälestusi, merekultuuri ja ajaloolisi vaatepunkte isikliku kogemusliku prisma kaudu, kujunedes rännakuks mööda Eestimaa merenduse lähiajalugu. Teose keskmes on reisilaev „Georg Ots” – nimeline „valge laev”, mis sümboliseeris aastakümneid eestlastele võimalust avaramaks maailmakogemuseks, lootust ja ühendust Läänega. Autor jutustab laeva ehitamisest, selle kuulsusest Tallinna–Helsingi liinil ning lõpuks hääbumisest, kui laev müüdi, lagunes ja unustati. Samas ei jää „Valge laev” pelgalt ühe laeva looks, vaid laieneb märgiks kogu ajastu murrangust ja Eesti merenduse arengust ning lagunemisest taasiseseisvumise eel ja järel.

Raamat ühendab dokumentaalset täpsust ja isiklikku vaatenurka, sisaldades hulgaliselt arhiivimaterjale, fotodokumente ja autori enda mõtisklusi. Siilats vaatleb merendust mitte ainult tehnilisest ja logistilisest küljest, vaid ka kultuurilise ja psühholoogilise nähtusena – laevad kui identiteedi ja kuuluvustunde kandjad. Tema käsitluslaad on asjatundlik, kuid ligipääsetav, kõnetades nii merenostalgiat tundvaid lugejaid kui ka neid, kes soovivad mõista, miks üks laev võis olla tähendusrikas tervele rahvale. Paralleelselt laeva saatusega jälgitakse ka ühiskondlikke ja poliitilisi muutusi, mis määrasid, kuidas „valge laeva” sümbol arenes lootuseikoonist kasutuks vrakiks.

Viktor Siilats on Eesti ettevõtja, merendushuviline ja insener, kelle tegevus on tihedalt seotud sadamate, laevade ja tööstuslike algatustega. Tema kirjutised lähtuvad sügavast isiklikust seotusest Eesti merenduse ja selle infrastruktuuriga, mistõttu kannavad need emotsionaalset kaalu ning ajaloolist dokumentaalsust. „Valge laev” on rohkem kui ühe laeva biograafia – see on mälestusraamat kadunud usust ja unistusest, mida laevad endas kandsid, ning meenutus ajast, mil mereäärne Eesti oli avanemas, kuid ühtlasi ka hääbumas omaenda muutuste sees.