Pop art ja modernismi paradoksid

Viktor Sibirjakovi teos „Pop art ja modernismi paradoksid“ on 1970. aastate kunstiteaduslik käsitlus, mis vaatleb popkunsti kui kaasaegse massikultuuri ilmingut. Autor lähtub Nõukogudeaegsele kriitikale omasest vaatepunktist, pidades popkunsti kodanliku ühiskonna toodanguks, mille juured on tihedalt seotud sotsiaalsete ja psühholoogiliste teguritega. Raamatus antakse ülevaade popkunsti kujunemisest ja iseloomulikest tunnustest, avades selle tekke- ja arengulugu Ameerikas ning Euroopas. Teos osutab, kuidas popkunst tõi kujutavasse kunsti argielu objekte, reklaamimaailma ja tarbimiskultuuri elemente, muutes need uueks esteetiliseks väljendusvahendiks.

Sibirjakov käsitleb popkunsti tüüpilisi avaldusvorme, viies lugeja Andy Warholi, Roy Lichtensteini ja teiste popkunstnike loominguni, kuid teeb seda kriitilise hoiaku kaudu. Tema analüüs ei piirdu üksnes nähtuse kirjeldamisega, vaid hõlmab ka vaidlusi ja poleemikat Lääne kunstiteoreetikute, nagu Michel Ragon, André Malraux ja José Ortega y Gasset, seisukohtadega. Raamatu peamine eesmärk on näidata, et modernism ja selle äärmuslikud avaldumisvormid, sealhulgas popkunst, kätkevad endas paradokse – olles ühtaegu mässulised ja samas ka massikultuuriga kohanevad. Teos on üles ehitatud nii, et lugejal tekib arusaam, kuidas ideoloogiline raamistik suunas kunstinähtuste tõlgendamist Nõukogude perioodil.

„Pop art ja modernismi paradoksid“ kuulub oma ajastu kunstikirjanduse hulka, kus teaduslikku käsitlust seoti tugevalt ideoloogilise kriitikaga. Viktor Sibirjakov oli kunstiteadlane ja publitsist, kes tegeles peamiselt Lääne kunsti ja kultuuri nähtuste kriitilise analüüsimisega, asetades need marksistlik-leninliku esteetika taustale. Tänapäeval pakub raamat lisaks sisulisele käsitlusele ka huvitavat pilku 1970. aastate kunstidiskursusele ja sellele, kuidas tollane teadus tõlgendas Lääne avangardkunsti, näidates ühtaegu nii teaduslikku põhjalikkust kui ka ideoloogilisi piiranguid.