Kira Georgijevna

Viktor Nekrassovi jutustus „Kira Georgijevna“ kujutab peategelast, kes on sattunud keskkonda, kus kunst, loovus ja nende tähendus muutuvad pidevateks arutluste objektideks. Lugu avaneb vestluses, kus peetakse tuliseid vaidlusi selle üle, kas avaldamata teost saab pidada kunstiks. Just Kira Georgijevna on see, kes väljendab veendumust, et loometöö väärtus ei sõltu avaldamisest ega lugejate hulgast, vaid loomise faktist endast. Tema enesekindel osalemine vaidluses toob esile iseloomu tugevuse ja vaimse iseseisvuse. Samas peegeldub dialoogides ajastu kultuuriline õhustik, kus loomingut käsitletakse korraga nii isikliku vajaduse kui ka sotsiaalse nähtusena.

Jutustuse keskmes on vastasseis erinevate arusaamade vahel, mida kehastavad Kira Georgijevna ja Ljoska – noor, kirglik kunstnik, kes on talle peamine oponent. Nende vestlused laienevad üksikisiku loomevabaduse ja kunstilise väärtuse küsimustele, avades suurema tausta, milles Nõukogude-aegne kultuurielu kulges. Nekrassov põimib olustikulise täpsuse ja psühholoogilise pingestatuse, luues loo, mis kutsub lugejat mõtlema kunstilise tegevuse olemuse ja väärtuse üle. Seeläbi muutub jutustus mitte ainult ühe naise karakteri peegelduseks, vaid ka kunstilise mõtteviisi manifestiks.

Viktor Nekrassov (1911–1987) oli vene kirjanik, keda tuntakse eelkõige sõjaromaani „Stalingradi kaevikutes“ autorina. Tema loomingus põimusid isiklik kogemus ja ühiskondlikud teemad, kusjuures realistlik kujutusviis oli sageli ühendatud terava tähelepanuga inimese sisemistele dilemmadele. Nekrassov tegutses ka ajakirjaniku ja publitsistina, kuid sattus Nõukogude võimu kriitilise hoiaku tõttu korduvalt surve alla. 1974. aastal lahkus ta Nõukogude Liidust ja elas hiljem Pariisis. „Kira Georgijevna“ kuulub tema lühiproosa hulka, kus autor vaatleb inimeste väärtushinnanguid ja kunstilise eneseväljenduse tähendust argielu kontekstis.