Uut elu ehitamas. Eesti vähemusrahvus NSV Liidus 1917-1940

Viktor Maamägi raamat „Uut elu ehitamas. Eesti vähemusrahvus NSV Liidus 1917–1940“ on ideoloogiliselt raamitud ajalookäsitlus, mis püüab näidata Venemaale jäänud eestlaste osa Nõukogude Liidu ülesehitamises positiivses ja eesrindlikus valguses. Autor keskendub sellele, kuidas eestlased kui rahvusvähemus Nõukogude Liidus osalesid revolutsioonijärgses ühiskondlikus ja kultuurilises ülesehitustöös, rõhutades nende panust kollektiviseerimisse, sotsialistliku tootmise korraldamisse ja hariduselu edendamisse. Eestlasi kujutatakse kui aktiivseid kommunismi ehitajaid, kes võtsid omaks nõukogude korra ja aitasid levitada selle ideoloogiat kohalikes rahvuslikes kogukondades.

Teoses käsitletakse rahvusküsimust NSV Liidus ametlikust seisukohast lähtuvalt, tuues esile eestikeelsete koolide, trükiväljaannete, kultuurimajade ja klubide loomist ning rahvuskultuuri arendamist riigi toel. Samas välditakse või käsitletakse vaid kaudselt repressioone, millele Eesti päritolu nõukogude kodanikud 1930. aastate lõpus massiliselt allutati. Küüditamised, kollektiivpõllumajanduse vägivaldsed aspektid ja rahvuslike liikumiste mahasurumine jäävad tagaplaanile või puuduvad sootuks. Selle asemel rõhutatakse eesti vähemuse lojaalsust, edumeelsust ja nende edu võrdluses teiste rahvusvähemustega.

Viktor Maamägi (1921–1998) tegutses ajaloolasena Nõukogude Eestis, keskendudes peamiselt parteilisele ja rahvusvahelise tööliikumise ajaloole. Tema 1980. aastal Eesti Raamatu väljaandel ilmunud „Uut elu ehitamas“ on tüüpiline nõukogudeaegne rahvuspoliitikat toetav uurimus, mille eesmärk oli kinnitada NSV Liidu kuvandit kui rahvaste võrdõiguslikul koostööl põhinevat süsteemi. Tänapäeval on teos oluline eelkõige allikana, mis peegeldab 20. sajandi lõpu ametlikke käsitlusi ning võimaldab analüüsida, kuidas ajaloolist tegelikkust ideoloogiliselt kujundati ja suunati.