Viimast korda Antverpenis. Lühijutustus

Viimast korda Antverpenis on Viktor Konetski lühijutustus sarjast Loomingu Raamatukogu, mille tegevus toimub kaubalaeva pardal ja välissadamas. Jutustajaks on Nõukogude kaubalaeva kapten, kes meenutab rasket sissepääsu tormisesse Antverpeni sadamasse. Laev peab piiratud aja jooksul ja keerulistes oludes kai äärde jõudma, kuid abistavad buksiirid ja teise nõukogude laeva meeskond ei osutu selliseks toeks, nagu ta loodab. Kapteni poolehoidu otsivad madrused ja ohvitserid, samal ajal kui pidev väsimus, tehnilised rikked ja sadama bürokraatia suurendavad pingeid. Ühekordsest manöövrist kujuneb proovikivi, mille käigus selgub, kelle jaoks on tähtsam ohutus ja kolleegide heaolu ning kelle jaoks oma mugavus ja karjäär.

Teos keskendub eelkõige kutse-eetikale ja vastutusele olukorras, kus otsus tuleb teha hetkega ja tagajärjed võivad olla pöördumatud. Kapten teab, et laeva ohutuks sildumiseks on vaja rohkem inimesi ja paremat koostööd, ent kohtab teisel laeval väsimuse, hirmu ja ükskõiksuse segu. Hilisem silmast silma vestlus keeldunud ohvitseriga ei too kiiret lunastust, vaid näitab, kui kergesti õigustab inimene oma käitumist käskude, normide ja oludega. Lühijutustus liigub väliste sündmuste juurest sisemise järelkaja juurde: kapten analüüsib aastaid hiljem sama õhtut, mõtleb, mis läks valesti ja millise hinna maksid inimesed, kes usaldasid tema otsust. Nii muutub meresündmus jutustuseks julgusest, argusest ja piirist, kus professionaalsus muutub ükskõiksuseks.

Viktor Konetski oli vene kirjanik ja meremees, kelle proosa keskmes on meri, laevad ja meremeeste igapäevane töö. Ta õppis merekoolis, töötas pikalt kaugliini laevadel ja kasutas oma kogemust ilukirjanduse ainena, ühendades tehniliste üksikasjade täpsuse tähelepanekutega inimeste käitumise ja psühholoogia kohta. Eesti keeles on temalt ilmunud muu hulgas romaan Soolane jää ja merelugude valikuid, kus ta vaatleb nii sõjajärgset kaubalaevatööd kui ka meremeeste koduigatsust. Tema tekstidele on iseloomulik kainelt täpne, samas kaastundlik pilk, mis ei idealiseeri merd ega selle ameteid.