Suhhi Mlõntsi musketärid

Viktor Bezorudko jutustustekogu "Suhhi Mlõntsi musketärid" on humoorikas ja elujaatav lugu väikese Ukraina küla argipäevast, kus igapäevased juhtumised võtavad tihti ootamatult seiklusliku või isegi kangelasliku varjundi. Pealkiri viitab küla elanike romantiseeritud enesekuvandile – nad nimetavad end „musketärideks“, ehkki nende tegevus piirneb enamasti talutööde, külajuttude ja väikeste kavaldamistega. Bezorudko loob elava pildi elurõõmsatest, kergelt ülemeelikest, ent südamlikest inimestest, kes vaatamata eluraskustele oskavad rõõmu tunda väikestest asjadest ning säilitavad väärikuse ja huumorimeele.

Kogu keskmes on kamp külamiehi – muhedaid, pisut laisku, aga leidlikke tegelasi –, kelle suhtumises maailma on midagi lastepäraselt mängulist. Nende lood kannavad sageli varjatud moraali: olgu selleks ausus, sõprus või isepäisus. Bezorudko kasutab keelt mänguliselt, dialoogid on elavad ning jutustuse tonaalsus soe ja vahetu. Kirjanik ei naera oma tegelaste üle, vaid koos nendega. Tegu pole mitte karikatuuride, vaid äratuntavalt eluliste ja mitmetahuliste inimeste kirjeldustega. Olulisel kohal on ka külaelu detailid – töötavad kombainid, külapood, teemeister ja kollektiivlauda elu –, mis raamivad jutustused kindlasse ajastulisse ja kultuurilisse konteksti.

Viktor Bezorudko (1920–1989) oli nõukogude ukraina kirjanik, kes kirjutas peamiselt huumorilugusid ja lühijutte, keskendudes tavainimese elule ning tema kohanemisele sotsialistliku ühiskonna ootustega. Tema stiil sarnaneb heas mõttes rahvalike juttudele: elulähedane, lihtne ja kergesti loetav. *Suhhi Mlõntsi musketärid* kuulub sellesse loomingu osasse, kus kirjandus püüab lugejat mitte ainult meelt lahutada, vaid ka soojendada. Eesti lugejani jõudis see kogumik 1964. aastal sarjas „Loomingu Raamatukogu“, pakkudes nõukogude aja argireaalsuse kõrvale inimlikku, humoorikat ja kergelt nostalgilist pilku ühisele idabloki igapäevale.