Suhhi Mlõntsi musketärid

Martõn Knõss vaatas seina sisse müüritud peeglisse. Oli üksvahe niisugune mood, et peeglid müüriti seina sisse. Martõn vaatas peeglisse ja mõtles: "Oleksin ma teadnud, ma poleks iial tilka suhu võtnud. Poleks nuusutanudki. Kuhu sa hing nüüd lähed sihukese ninaga?" Peeglis nägi Martõn Knõss oma sinkjaspunast nina, mis oli ennast roosade põsekuklite vahele mugavalt paigale sättinud. No on alles nina! Päris häbi vaadata. Just nagu ei oleks nüüd võinud niimoodi teha, et inimene ei peaks omaenda nina häbenema. Muidugi, Martõn Knõss liialdas. Nina oli tal nagu nina ikka. Leidub hullemaidki. Ega seda juhtunud kuigi tihti, et Martõn oma välimuse peale mõtlema hakkas. Polnud selleks mingit põhjust. Aga nüüd on tal põhjust küll. Nüüd läheb ta kosja.