Karjapoissi-karjapiigat. Tänapäeva pastoraal

Ja vankus naine mööda kündmata, jalgadest tallamata, vikati võõrast ürgset välja. Ta sandaalidesse rabises rohuseemneid ning tema vanamoodsat lõiget, halli karusnahaga kanditud varrukatega palitu külge haakus ogasid.
Komistades, otsekui jääkoorikul libastudes tõusis ta raudtee tammile, ta jala-ast muutus liipritel kiireks ja ta samm oli rabe ning raplev.
Niikaugele kui silm ulatus - kõikjal vaid hääletu stepp, talve ootel punakas harjases. Vöötjalt kirjasid steppi solontsakid ja päris taevaveerel kerkis varjuna Uraalide küür. Inimesi ei olnud. Linde polnud kuulda. Karjad olid mägede jalamile aetud. Ronge käis harvalt.
Tühimaist vaikust ei häirinud miski.