Hiidkala. Pajatused

„Hiidkala. Pajatused“ on Viktor Astafjevi jutustustekogu, mille keskmes on Siberi loodus ja inimese suhe temaga. Teos toob lugeja ette taigametsade ja jõgede maailmad, kus igapäevased juhtumised ja väikesed tähelepanekud saavad tähenduse suuremas plaanis – looduse ja inimese vahekorra mõtestamises. Astafjev põimib oma pajatustes lihtsad lood sügavama arutlusega selle üle, kuidas inimtegevus üha enam mõjutab ja ohustab ümbritsevat keskkonda. Lood on kirjutatud poeetilises, kuid samas realistlikus võtmes, mis peegeldab nii autori austust looduse vastu kui ka muret tuleviku pärast.

Kogumikus korduvad motiivid, mis käsitlevad inimese hoolimatust, ahnust ja oskamatust loodusega kooskõlas elada. Hiidkala, mille järgi teos on pealkirja saanud, on kui sümbol – müütiline olend, mis tuletab meelde, et loodus on suurem ja tugevam kui inimene, kuid samas ka haavatav, kui sellega halvasti ümber käia. Pajatused ei piirdu ainult keskkonnahoiatustega, vaid jutustavad ka siberlaste elust ja nende kokkupuutest loodusega, kusjuures Astafjev toob esile nii inimeste tööde ja tegemiste raskuse kui ka nende sisemise sitkuse. Tema lood annavad edasi tunnetuse, et loodus on kodu ja elujõu allikas, mida tuleb hoida.

Viktor Astafjev (1924–2001) oli üks silmapaistvamaid 20. sajandi vene proosakirjanikke, kes on tuntud eelkõige oma sügavate ja elutruude teostega. Ta sündis Siberis ja tema lapsepõlv ning hilisem elutee olid tihedalt seotud selle karmide loodusoludega, mis jäid teda saatma kogu loomingus. Astafjevi teosed, olgu need sõjaromaanid või looduse ja inimese suhteid käsitlevad jutustused, on tihti autobiograafilise taustaga ja kannavad tugevat eetilist sõnumit. „Hiidkala. Pajatused“ kuulub tema keskkonnateemaliste proosateoste hulka, kus autori tundlikkus looduse vastu ja terav pilk inimlike nõrkuste suhtes sulanduvad tervikuks, pakkudes lugejale nii esteetilist kui ka mõtlemapanevat elamust.