Kohtupäev

Viktar Kazko jutustuskogu „Kohtupäev“ toob eesti keelde valiku valgevene autori lühiproosast, mis käsitleb inimeseks olemise eetilisi ja sotsiaalseid piire hilissovetlikus ühiskonnas. Teose nimilugu, nagu ka teised kogumikku kuuluvad tekstid, keskendub olukordadele, kus tavaline inimene puutub kokku äärmuslike olukordade või moraalsete dilemmadega. Oluline ei ole mitte niivõrd sündmustik ise, vaid see, kuidas tegelased oma otsustes ja reageeringutes avaldavad sisemist tõde. Kazko käsitluses saab „kohtupäev“ tähenduse, mis ei piirdu religioosse või seadusliku tähendusega, vaid puudutab sügavalt isiklikku vastutuse tunnetust iseenda ja kaasinimeste ees.

Kazko jutustused on realistlikud, kuid neid läbib tugev eetiline pinge. Tema tegelased ei ole kangelased ega süüdlased, vaid sageli lihtsad inimesed, kelle eluolud kujundavad nende maailmataju – talupojad, sõdurid, tehase- või haiglatöötajad. Situatsioonid, millesse nad satuvad, ei pruugi olla dramaatilised, ent igaühes peitub sisemine konflikt, mis vajab lahendust või vähemalt äratundmist. Kazko keel on napp, ent emotsionaalselt laetud, sobitudes hästi nõukogude-eelse ja -järgse vaimsusega, kus palju tuleb mõista ridade vahelt. Lugejale antakse võimalus olla mitte lihtsalt vaatleja, vaid ka hindaja, sageli ebamugavates olukordades.

Viktar Kazko (1937–2020) oli valgevene kirjanik, kes kuulus 1960. aastate noorema põlvkonna realistide hulka. Tema looming on seotud Gomeli piirkonna eluoluga, kuid selle probleemistik on laiem: inimese ja võimu suhe, aususe võimalikkus, ajaloo mõjud isiklikule elule. „Kohtupäev“ ilmus sarjas „Loomingu Raamatukogu“, mille eesmärk oli tutvustada eesti lugejale olulist väliskirjandust. Kazko jutustused toovad selle sarja kaudu esile nõukogude ühiskonna keerukuse ja üksikisiku moraalse mõõtme viisil, mis kõnetab ka väljaspool oma aega ja kultuuriruumi.