Tasavägine muusika

Vikram Sethi „Tasavägine muusika“ on dialoogivormis kirjutatud lugu, milles kaks tegelast – mees ja naine – kohtuvad, kõnelevad ja liiguvad vestluse kaudu teineteise poole või mööda. Ruumiks on kontserdijärgne aeg ja olukord, kus jagatud kogemus – klassikalise muusika kuulamine – loob pinnase, millel võimalik alustada suhtlust. Muusika, eriti see, mida kumbki neist eelistab või mõistab erinevalt, saab aluseks arutelule, mis puudutab kuulamist, maitse kujunemist, harjumusi ja ootusi. Tekst ei liigu sündmustiku kaudu, vaid dialoogi sees, kus mõttevahetus avab mõlemat tegelast vähehaaval. Lugeja ei saa teada palju nende taustast, küll aga nende eelistustest ja suhtumisest, mis omakorda vihjab laiematele hoiakutele ja maailmavaatele.

Tegelaste vaheline pinge ei väljendu konfliktis, vaid vaiksetes nihkumistes – sellest, kuidas nad üksteisega räägivad, mida nad ütlemata jätavad või milliseid sõnu nad valivad. Dialoog on samal ajal konkreetne ja vihjav, liikudes ühest teemast teise ilma selge suunata. Muusika ei jää pelgalt süžeelise algpunkti tasandile, vaid toimib pideva võrdluspildina: kõlab koos, vaheldub, katkeb ja taastub, samamoodi nagu vestlus. Seth kasutab seda struktuuri mitte ainult kompositsiooniliselt, vaid ka tähenduslikult – tasakaal, kontrast, motiivi kordumine ja vahepausid on sama olulised teksti kui muusikapala puhul.

„Tasavägine muusika“ ei püüdle süžee kaudu lahenduseni. Selle keskmes on kuulamine – nii muusika kui inimese mõtte, pausi ja hääle kuulamine. See ei tähenda nõustumist ega äratundmist, vaid valmisolekut viibida hetkes, kus arusaamine ei pruugi olla täielik. Dialoog ei vii kindla järelduseni, kuid loob ruumi, milles kaks inimest saavad teineteise olemasolu aktsepteerida. Raamat ei defineeri suhte laadi, vaid laseb sellel kujuneda kõne käigus – samamoodi nagu muusika, millele see tekst oma rütmi ja vahelduvuse võlgneb.