Tubased lapsed

Tubased lapsed on Viivi Luige luulekogu lastele, mille keskmes on kodune ruum ja laps seal sees. Luuleraamat räägib lastest, kes veedavad suure osa oma ajast toas, trepikojas, väiksel hoovil või akna taga, ning jälgib, milliseid mõtteid ja tundeid see piiratud liikumisruum neis esile kutsub. Tekst ei keskendu seiklustele kaugetes paikades, vaid sellele, mis sünnib kortermaja argipäevas: vaikus, ootamine, väikesed rituaalid ja detailid, mis päevast päeva korduvad, kuid lapse pilgu all iga kord veidi teistmoodi. Nii kujuneb raamatust omamoodi portree linnalapsest, kelle maailm on väike, ent kujutlusvõime ja tähelepanu muudavad selle mitmekihiliseks.

Luige luuletused on lühikesed ja lihtsa vormiga, ent kannavad tugevat sisemist rütmi ja varjatud pinget. Kodune turvatunne põimub üksiolemise kõhedustunde, ebakindluse, igatsuse ja väikeste võitude rõõmuga: kord on esil uinuma jäämise hetked, kord omavaheline õdede-vendade kemplemine, kord aknast nähtud pilt, mis ei lase rahulikult olla. Luule mina ei ole õpetlik täiskasvanu, vaid laps, kes püüab sõnadesse panna seda, mida ta näeb ja tunneb, nii et täiskasvanud lugeja jaoks avaneb tuttav ruum uue nurga alt. Kogumiku tonaalsus on rahulik ja kaemuslik, ilma suurte poosideta, kuid ridade vahele koguneb piisavalt pinget ja äratundmist, et luuletused jääksid kauemaks meelde ka siis, kui viimane lehekülg on läbi loetud.

Viivi Luik on eesti kirjanduse üks tuntumaid poeete ja prosaistide, kelle loomingusse kuuluvad nii luulekogud, romaanid, esseed kui lasteraamatud. Tema tekstides on korduvateks teemadeks lapsepõlv, mälu ja inimese sisemaailm, sageli tihedalt seotud konkreetse paiga ja ajalooga. Lasteraamatutes, sealhulgas Tubastes lastes, ei alaväärista ta noort lugejat, vaid usaldab lapse tähelepanelikkust ja mõtlemisvõimet, kandes oma poeetilise keele üle vormi, mis on lastele arusaadav, kuid ei muutu lihtsustavaks. Nii asetub raamat ühte ritta tema laiemas loomingus, kus argised kogemused on ukseks sügavamate tunnete ja mõtete juurde.