Seitsmes rahukevad

Teos avab lapsepilgu kaudu sõjast toibuva küla argipäeva, kus töö, kuulujutt ja vaikimine kujundavad kooselu. Romaan liigub pihlakaid korjavate sammude juurest laoplatsi, koolimaja ja külavaheteeni, kus otsused sünnivad kiirustamata ja valjusti välja ütlemata. Raamat näitab, kuidas sõjajärgne aeg seob endasse mahajäetud talud, peidetud varad ja mälestuse neist, kes on teel või kadunud. Laps jutustab nii, nagu kuuldud lausete killud lubavad: täiskasvanute vestlused katkestavad pildid, ning nendest saab mustrid, mille järgi lugeja loeb välja hirmu, lootuse ja korrale allumise surve. Kogukond toimib rutiinide toel, kuid rutiinides on peidus kontrolli märkmed ja ootamatu küsimus, millele keegi vastata ei taha. Nii kasvab teose maailm samm-sammult: teeviitidega, aastaaegade vahetumisega, korraks avanevate uste ja jälle sulguvate suudega.

Romaani jõud peitub mälukõnes, mis ei selgita, vaid fikseerib. Lühikesed laused, loetelud ja asjade nimetamine lasevad maastikul ise rääkida. Raamat hoiab jutustajahääle madalal, et vaade jääks lapse silmakõrgusele: pilk jääb kinni esemesse, lõhna, heli või sõnakatke külge ning loob seeläbi kaardistuse, kus ideoloogia ja päevakäsk ilmuvad alles nende jäetud jälgedes. Teos vahetab tempo aeglase liikumise ja äkilise teate vahel, laseb nähtaval ja kuuldul seada piiri, kui kaugele tohib küsida. Nii moodustub tekstist rütm: kord loetakse marju, kord hääli valimisurni kõrval, kord samme koridoris. Sõjajärgne maastik ei muutu taustaks, vaid täidab tegevuse, sest iga kivi, piirded ja teeäärne talukoht tähistavad valikut, mida tegelased ei nimeta, kuid mille järgi nad elavad. Raamat ei kinnita moraali, vaid osutab, kuidas mälu ja keel hoiavad koos maailma, milles rääkimise viivitus on omaette tegutsemine.

Viivi Luik on eesti kirjanik, kelle proosa seob isikliku mälu ja ajastu üldise rütmi. Tema tekstides saab detailist tõend: ese või lause juhatab lugeja suurema muutuse juurde, ilma et jutustaja seda üle seletaks. Luik on viljelenud nii luulet kui proosat, ning tema lause hoiab kokku poeetilise täpsuse ja jutustava kainuse. Seitsmes rahukevad kuulub tema tuntuimate teoste hulka, sest raamatu vaatepunkt on keskendunud ja keel ökonoomne: laps jutustab, kuid sõnastuse taga kõneleb ajastu. Autor jääb truuks võttele, kus maailm ehitatakse üles märkide, pauside ja asise nimetamisega — nii, et lugeja tajub ühtaegu isiklikku teed ja ühiskondlikku pööret.