Maapäälsed asjad

Viivi Luige luulekogu „Maapäälsed asjad“ kuulub tema varasemasse loomingusse ning avab poeetilisel viisil lapsepõlve ja igapäevaelu kogemusi. Tekstidesse on põimitud argised ruumid ja tegevused, kuid need muutuvad sümboliteks, mis viivad lugeja igaviku ja ajatuseni. Köögist või vanniveest saab mälupilt, milles helgib valgus ja tumedad varjud, luues kontrasti argise ning üleelusliku vahel. Luulekogus kerkivad esile kodu ja lapse vaatenurk, mille kaudu mõistetakse elu kestvaid ja korduvaid jooni.

Kogu keskmes on lihtsate asjade tajumine ja neis peituv sügavam mõõde. Luik kasutab detailset kujundikeelt, et näidata, kuidas igapäevane askeldus ja kodused toimingud sisaldavad püsivuse ja kordumise tunnet. Argipäev muutub poeetiliseks, sest sealt avaneb tee vaimsesse ja sümboolsesse. „Maapäälsed asjad“ kõneleb lapse maailmast, kus valgus ja pimedus, helgus ja hirm põimuvad, luues tunnetuse, et igapäevane elu on samasugune osa igavesest kui kõrgemad ideed ja tunded.

Viivi Luik (sündinud 1946) on üks olulisemaid eesti luuletajaid ja proosakirjanikke, kelle looming on tõlgitud mitmetesse keeltesse. Tema poeetiline hääl on olnud eesti kirjanduses mõjukas alates 1960. aastatest, mil ta debüteeris luuletajana. Lisaks luulele on ta tuntud ka romaanide „Seitsmes rahukevad“ ja „Varjuteater“ autorina, mille kaudu ta on käsitlenud nii isiklikke kui ka ajaloolisi teemasid. Luige loomingut iseloomustab tähelepanu detailile ja sügav huvi inimese sisemaailma vastu, mis teeb temast ühe eesti kirjanduse järjepidevuse ja uuenduse kandjatest.