Pealkirjata

Viiu Härma luulekogu “Pealkirjata” ilmus 1973. aastal ning on tema varasema loomingu üks iseloomulikumaid teoseid. Kogu keskmes on poeetiline maailmataju, kus igapäevased hetked ja loodusmotiivid põimuvad sisemiste mõtisklustega. Härm kasutab nappi ja tihedat väljenduslaadi, milles on oluline roll meeleolul ja kujundlikkusel. Nähtused, mida ta kirjeldab – hommik, valgus, aed, lilled või lihtne liikumine ruumis – omandavad laiemad tähendused, muutes argise pildi sümboliks inimese olemise ja tundevarjundite kohta.

Luulekogus avalduvad nii intiimsed kui ka üldistuslikud momendid. Näiteks katkend luuletusest “Ilmalillede elamist eespool madalat ust kaua tulin vaatama kõikuvast hommikust” avab pildi, milles väikesest loodusdetailist saab sild sisemisse kogemusse. Sellistes tekstides on oluline rütm ja pausid, mis loovad meditatiivse õhkkonna. Härma luules kohtuvad lüüriline tundlikkus ja filosoofiline taust, mis annavad kogule ka ajastuomase sügavuse. Ta loob intiimseid, ent samas ajastu kontekstis kõnekaid luulepilte, kus iga väike fragment võib kanda tervikliku elu- ja ajastutunnetuse raskust.

Viiu Härm (sündinud 1944) on eesti luuletaja, näitleja ja kunstnik. 1960.–1970. aastatel tuntuks saanud Härm pälvis tunnustuse oma tundliku ja naiselikult peene luulekeele poolest, kus sageli põimuvad loodusmotiivid ja sisemine eneseanalüüs. Lisaks luulele on ta tegutsenud näitlejana Eesti Draamateatris ning hiljem ka maalikunstnikuna. Tema loomingus korduvad teemad on armastus, üksindus, mälu ja inimese side loodusega. “Pealkirjata” kinnistas Härma positsiooni eesti luulemaastikul autorina, kes oskas väheste sõnade ja lihtsate kujundite kaudu luua sügavaid ja äratuntavaid poeetilisi maailmu.