Duubel kaks. Nüüd, kus ma midagi ei küsi...

Viiu Härma „Duubel kaks. Nüüd, kus ma midagi ei küsi...“ on vahetult isiklik ja poeetiliselt laetud mälestusteraamat, mis koondab endas katkeid elust, tunnetest ja mõtisklustest, liikudes piirialadel luule ja proosa vahel. Teos on kui sisemonoloog, milles autor pöördub iseenda, oma elu ja kaduvuse poole, ent samas räägib ka lugejaga otse, ilma distantsi või teeskluseta. Keskseteks teemadeks on ajas kulgemine, nooruse möödumine, kaotus ja leppimine, ent ka loovuse vajadus ja vaikus, mis jääb pärast suurte eluseikade vaibumist. Nii saab teosest omamoodi tagasivaade elu „esimesele duublile“, mille kõrvale on jõudnud teine, küpsem, rahulikum vaatus.

Härma tekst on vormilt fragmenteeruv, kohati päevikulik, kohati sisekaemuslikult esseistlik, ent alati läbi tunnetatud. Mälestused lapsepõlvest, teatrist, kirjandusest ja inimestest, kes on olnud olulised, põimuvad vaatluste ja loodusega ühtesulamise tunnetusega. Autor ei ürita pakkuda vastuseid ega valemeid elu mõtestamiseks, pigem ta vaikib, kõhkleb ja tajub – „nüüd, kus ma midagi ei küsi“, nagu ütleb alapealkiri. Ometi on just see küsimatuse seisund see, kus sünnib sügavam taipamine. Raamatus puudub lineaarne narratiiv, kuid selle asemel valitseb tajuline tervik, milles on ruumi vaikusele, sõnadevahelisele ruumile ja möödunud elu ilu varjunditele.

Viiu Härm on tuntud eesti näitleja, luuletaja ja kirjanik, kelle loomingus kohtuvad tundlik keelekasutus ja visuaalne kujundiloomine. Alustanud karjääri teatrilaval ja filmis, on ta hiljem keskendunud kirjutamisele, eriti luulele ja autobiograafilisele proosale. Härma tekstidesse on talletunud haruldane võime jäädvustada möödunut ilma sentimentaalsuseta, ent sügava empaatiaga. „Duubel kaks“ on küpses eas kirjaniku rahulik ja aus pilk iseendale, mis kõnetab neid, kes tunnevad ära vaikse igatsuse ja mõtestatud tagasivaatuse väärtuse.