Viinakuu. Alkohol eesti luules
Viinakuu. Alkohol eesti luules
Järeletulemise võimalusi ei õnnestunud laadida
- Seisukord: Väga hea (kasutatud)
- Märkused:
- Tänapäev | 2010
- 365 lk | Kõvakaaneline | 123 x 215 mm
- ISBN: 9789985629130
- Keel: eestikeelne
Luuleantoloogia „Viinakuu. Alkohol eesti luules“ koondab eri ajastute eesti autorite luuletusi, milles alkohol ilmneb mitmesugustes tähendustes – kord lohutusena, kord hukatusena, kord pidutsemise või loomingulise inspiratsiooni märgina. Kogumik pakub laiahaardelist pilti sellest, kuidas naps ja vein on eesti luules kajastunud nii 19. sajandi rahvalauludes kui 20. ja 21. sajandi modernistlikus, postmodernistlikus ja iroonilises võtmes. Tekstide kaudu avaneb lugejale ühtaegu rahvalik ja kultuurikriitiline vaade joomiskultuurile, selle mõjuvormidele ja muutumisele ajas. Tegemist pole moraalse õpetusteraamatuga, vaid ilukirjandusliku peegeldusega ühest sotsiaalsest ja kultuurilisest nähtusest.
Kogumik sisaldab nii klassikute – näiteks Juhan Liivi, Marie Underi, Betti Alveri ja Jaan Krossi – luulet kui ka uuema põlvkonna autorite loomingut. Nende tekstides esineb alkohol sageli tähenduslikult seotud üksinduse, mälu, vabanemise või allakäiguga. Samas leidub ka mängulisi ja satiirilisi vaatenurki, mis käsitlevad napsitamist kui elu osa või sotsiaalset rituaali. Kogumik ei esita joomist ainuüheselt hukutavana ega ülistusväärsena, vaid püüab jäädvustada selle motiivi mitmetahulisust eesti kirjanduses. Mitmekesine autorivalik ning tekstide temaatiline järjestus loovad ajaliselt ja sisuliselt kihilise pildi alkoholist kui motiivist, mis kannab nii individuaalseid kui ka ühiskondlikke tähendusi.
Antoloogia on koostatud kirjanduslooliselt teadliku pilguga ning peegeldab alkoholimotiivi arengut eesti luuletraditsioonis. Väljaandjaks on kirjastus Tänapäev, mis on selle teose puhul keskendunud luule kui kultuurilise peegli võimalustele. Kogumik sobib nii kirjandushuvilisele kui kultuuriuurijale, pakkudes võimaluse näha, kuidas üks igapäevaelu nähtus on leidnud eri ajastutel kunstilise väljenduse – vahel valusalt, vahel humoorikalt, vahel tragikoomiliselt. „Viinakuu“ ei püüa esitada lõplikke järeldusi, vaid pakub lugejale võimaluse tõlgendada ise – kas sõõmuna mõrkjat tõde või tilgana luulelikku irooniat.
