Viikingite viimane pealik

„Viikingite viimane pealik“ on ajaloolis-romantiline jutustus, mis viib lugeja Skandinaavia viikingite ajastusse, mil vana maailmakord on muutumas ja viikingite valitsemisaeg jõudmas lõpule. Teose tegevustik keskendub pealikule, kelle juhtimisel seisab kogukond silmitsi nii sisemiste kui väliste väljakutsetega – kristluse levik, uued poliitilised jõud ja noorema põlvkonna teistsugused väärtused seavad kahtluse alla senise elukorralduse. Lugu on üles ehitatud dramaatiliste sündmuste jadana, mille kaudu autor jälgib võimu, au ja kuuluvuse tähenduse muutumist aja ja inimeste kaudu.

Peategelane on traditsioonide hoidja, tugev, kuid sisemiselt kõhklev mees, kes tajub, et tema elutöö – hõimu juhtimine – seisab kadu äärel. Suur osa loost käsitleb pealiku isiklikku võitlust väärika lahkumise, järeltulijate kasvatamise ning kogukonna ühtsuse hoidmise nimel. Jutustuses leidub lahinguid, nõupidamisi ja rännakuid, ent oluline koht on ka looduse ja uskumuste kujutamisel, mis raamivad tegelaste maailmapilti. Romaani tempo on mõõdukas, kirjeldav ja sisekaemustele avatud, võimaldades lugejal süveneda aeglaselt hääbuva ajastu tunnetusse. Teos peegeldab küsimust: mida tähendab olla viimane – mitte ainult võitluses, vaid ajas ja mõtlemises?

Raamatu autoriks on L. Lenk, kellest teadaolev teave on piiratud, ent kelle loominguline suund näib olevat seotud ajalooliste teemade ja identiteediküsimuste käsitlemisega jutustavas vormis. „Viikingite viimane pealik“ sobitub eesti keeles ilmunud ajalooliste seikluslugude traditsiooni, kus faktide ja fiktsiooni piir on paindlik ning esiplaanil on inimese moraalsed ja psühholoogilised valikud ajastu raamistikus. Teos on sobilik lugejale, kes hindab rahulikumat ja mõtisklevamat käsitlust kangelaslugude varjus olevatest inimsaatustest ja ajaloohämarusse kaduvatest kultuuridest.