Leopard. Jamaika kirjaniku jutustus

Kolmkümmend meest oli salgas, mis ründas enne koitu Lomani farmi. Nad tapsid kogu pere, võtsid saagina kaasa kõik majapidamises leiduvad toiduained, relvad ja laskemoona ning kadusid taas võsasse, ilma et keegi oleks hüüdnud: "SeaI nad on!", sest oli just parim aeg sääraseks löögiks, kui lähenev hommik oli suigutanud alati häireseisukorras olevate asunike valvsuse. Aga rüüstajad olid leidnud ainult kolm püssi.
Ometi ei piisanud kolmest püssist, et relvastada kõiki relvituid, ja nii jäi Nebu, kes enne seda oli teinud kindral Koko salgaga kaasa ainult neli retke, ilma püssita. Hämmeldunud oma kestvast ebaõnnest, jooksis ta nüüd seltsimeeste kannul, kui need farmihoone tagant metsa pöördusid. Niipea kui mehed puude vahele jõudsid, läksid nad üle hoogsale jooksusammule, et jätta seljataha ligi kakskümmend miili selleks ajaks, kui hommikune patrull Nairobist nende rünnaku avastab. Neid jälgides oleks võinud tähele panna, kuidas paljad mustad jalad astusid ikka ainult neile metsaraja lõikudele, mis olid pika põua kestel kivikõvaks muutunud. Ja kuidas mehed jooksid, küünarnukid kõvasti vastu külgi, et mitte puudelt mõnd lehte maha pühkida, mida jälitajate politseinike terav silm oleks näha võinud. Nad jooksid kaitsvasse metsatunnelisse. Nad jooksid pladinal ojasse, mille vool rahunes alles siis, kui pikk meeste rida jõudis loogeldes keskkohta, kus vesi neile kaenlaaukudeni ulatus. Püssid kõrgel pea kohal, sumasid nad umbes miili maad pärivoolu, et petta politseikoeri. kes pidid varsti farmi juurest jälgi ajama hakkama. Otse veest ronisid nad jässaka, laiavõralise mangopuu okstele ja läksid sealt edasi ühelt puult teisel, nagu teie läheksite linnas mööda katuseid; ja kui nad jälle maha tulid, olid nad pool miili ojast eemal.