Jumalaema kirik Pariisis

Victor Hugo romaan „Jumalaema kirik Pariisis“ viib lugeja 15. sajandi Pariisi, kus linna sümboliks on gooti arhitektuuri meistriteos – Notre-Dame’i katedraal. Teose keskmes on kiriku kellalööja Quasimodo, vaimse ja füüsilise moonutusega mees, kes elab väljaspool ühiskonda, kuid kelle sisemaailm on täis tundlikkust ja truudust. Tema saatus põimub kauni mustlanna Esmeralda looga, kes oma süütuse ja elujaatusega vastandub teda ümbritsevale julmusele ja eelarvamustele. Teos kujutab armastuse eri vorme – isetu hoolivus, kinnisidee, himu ja idealism – ning näitab, kuidas need tunded määravad tegelaste käitumise ja viivad paratamatute, traagiliste lahendusteni.

Romaan on lisaks inimlikele kirgedele ka kiidulaul Pariisi linnale ja selle arhitektuurile. Hugo annab suurejoonelise pildi keskaja linnakultuurist, vaesuse ja võimu vahekorrast ning tollase õigussüsteemi toimimisest. Notre-Dame’i katedraal ei ole pelgalt tegevuspaik, vaid elav, peaaegu mütoloogiline tegelane, mille varjus hargneb ühiskonna ja üksikisiku konflikt. Autor rõhutab, et kivisse raiutud kunst kannab endas ajastu vaimu ja väärib kaitsmist – see on ka üks teose peamisi ideelisi telgi. Lugu on samal ajal nii romantiline kui ka sügavalt sotsiaalkriitiline, puudutades teemasid, nagu tõrjutus, õigusemõistmine, harimatus ja võimu kuritarvitamine.

Victor Hugo (1802–1885) oli prantsuse romantismi keskseid kujusid, kelle looming ulatub luulest proosa ja poliitiliste kirjutisteni. „Jumalaema kirik Pariisis“, mis ilmus esmakordselt 1831. aastal, oli tema esimene suur romaaniline saavutus ja tähistas pöördepunkti ka Prantsuse kirjanduses, tõstes ajaloolise romaani uuele tasemele. Hugo kirjutas teose osalt murest Prantsusmaa arhitektuuripärandi kadumise pärast, kasutades romaani hoiakute kujundamiseks ja ühiskondliku teadlikkuse tõstmiseks. Tänu oma poeetilisele keelele, sügavale inimloomuse käsitlusele ja ajaloolisele taustale on teos jäänud aktuaalseks ka sajandeid hiljem.