Jumalaema kirik Pariisis

Romaan „Jumalaema kirik Pariisis“ (1971, Eesti Raamat) on Victor Hugo ajalooline jutustus, mille tegevus saab alguse 6. jaanuaril 1482. Sel hommikul äratavad pariislasi Jumalaema kiriku kellad, kuid päev ei paista silma ühegi ajalooliselt erilise sündmusega. Ei ole kallaletungi, ei pidulikku kuninglikku rongkäiku ega kohtuotsuste täideviimist, vaid üks tavaline hetk, mis avab tee suurele loole. Just selle näilise argisuse kaudu juhatab autor sisse loo, kus keskaegne Pariis tõuseb peategelaseks oma inimeste, hoonete ja vaimsusega. Kellade helin seob linna elanikke ja nende lugusid, millest hargnevad armastuse, kirgede ja traagika liinid.

Teose keskmes on kolm kuju: kellalööja Quasimodo, kelle väline inetus varjab sisemist inimlikku sügavust, salapärane ja heasüdamlik tantsijatar Esmeralda ning katedraali peadiakon Claude Frollo, keda piinab keelatud iha ja sisemine vastuolu. Nende saatused põimuvad linna ja katedraali ümber, mis kujundavad romaani sümbolistliku telje. Hugo ei piirdu vaid tegelaste lugudega, vaid avab ka arhitektuuri ja linna ajaloo kaudu inimkonna mälestuse ning kultuurilise pärandi. Romaani lehekülgedel elustub Pariis oma rahvarohkuse, intriigide ja jõujoontega, peegeldades inimlikke püüdlusi ja traagilisi vastuolusid.

Victor Hugo (1802–1885) oli prantsuse kirjanik, luuletaja ja ühiskonnategelane, keda peetakse romantismi üheks suurkujuks. Ta on loonud nii luulekogusid kui ka proosateoseid, millest tuntuimad on „Jumalaema kirik Pariisis“ ja „Hüljatud“. Hugo oli lisaks loomingule ka poliitiliselt aktiivne, olles vabariiklaste ideede toetaja ja ühiskondlike muutuste eestkõneleja. Tema teosed on sageli ühendanud ajaloolisi sündmusi ja ühiskondlikku kriitikat sügavate inimlike teemadega, andes talle koha maailma kirjanduse suurkujude seas.