Inimene, kes naerab

Victor Hugo romaan „Inimene, kes naerab“ kujutab sügavalt traagilist ja sümbolistlikku lugu mehest, kelle nägu on noorena moonutatud igaveseks naeratuseks. Peategelane Gwynplaine, kellelt on vägivaldselt röövitud lapsepõlv ja identiteet, kasvab üles rändnäitlejana, pakkudes rahvale meelelahutust oma groteskse välimusega. Samal ajal kannab ta endas sisemist väärikust ja traagikat, mis satub vastuollu teda ümbritseva maailma pilkava ükskõiksusega. Teos on allegooriline uurimus ühiskonna silmakirjalikkusest, valust ja tõe moonutamisest. Gwynplaine’i elu, mida varjutavad nii väline naer kui ka sisemine kannatus, avab sügavama küsimuse inimväärikusest ja sellest, mis määrab inimese väärtuse maailmas, mis hindab välimust rohkem kui sisu.

Romaan kulgeb läbi mitme tasandi: see on ühtaegu armastuslugu, poliitiline pamflett ja eksistentsiaalne mõtisklus. Hugo loob võimsa kontrasti kõrgaadli ja vaese rahva eluolude vahel, paljastades aristokraatia tühisust ja vägivalla juurdumist ühiskondlikus hierarhias. Gwynplaine’i suhted pimedast ja puhtameelsest Deast, kes teda armastab siiralt, ning keerukad sündmused, mis viivad ta lõpuks oma päritolu ja saatuse avastamiseni, viivad traagilise lõpuni. Teose keskmes on küsimus: kas ühiskond suudab näha inimest selle naeratuse taga, mida ta ise on talle peale surunud? Hugo kirjutab sügava empaatiaga neile, kes on ühiskonna äärealadele surutud, kuid kes kannavad endas inimväärikuse kõige ehedamat tuuma.

Victor Hugo (1802–1885) oli 19. sajandi prantsuse suurkuju, kelle loomingus põimuvad sotsiaalne õiglus, romantiline idealism ja tugeva visuaalse väljendusrikkusega proosa. „Inimene, kes naerab“ kuulub tema hilisema loomingu hulka, kus poliitilised ja eetilised teemad põimuvad sügava inimliku kaastundega. Hugo ei keskendunud ainult ühiskonnakriitikale, vaid püüdis mõtestada ka üksikisiku rolli selles maailmas. Tema teosed, sealhulgas „Hüljatud“ ja „Jumalaema kirik Pariisis“, on kujundanud Euroopa kirjanduse suunda, andes hääle neile, keda ühiskond kipub vaikima sundima. „Inimene, kes naerab“ jääb kestma kui lugu valust, mida ei saa varjata, ja lootusest, mida ei saa kustutada.