Hernani

Kui seda näidendit nüüd lugeda, siis võidaks imestanult küsida, mis selles siis nii uut, üllatavat, revolutsioonilist oli, kui ta nii suure oppositsiooni välja kutsus, et kuuskümmend etendust järgimööda kõik lärmirikkad olid, et klassitsismi puhtuse kaitsja Prantsuse Akadeemia isegi kuningas Charles X eespalvega esines ettekannet teatris ära keelda ja et ta ka tõepoolest ära keeldi, olgugi hiljem, teise keisserriigi ajal? Mis pani mobiliseeruma mõlemaid pooli, nii romantikuid kui vana kooli poolehoidjaid? Ja pealegi veel õhinaga, millest üks V. Hugo biograaf järgmist jutustab:"Kella ühest peale võisid Richelieu uulitsas käijad näha teatri ukse ette kogumas suurt salka metsi kuid, veidraid, habemikke, käharajuukselisi olendeid, kel igatlaadi riideid seljas oli, välja arvatud ainult selleaegne mood: neid oli pluusides, hispaania mantlites, Robespierre vestides, Henri III kitsaääre listes, voldilistes sammetkübarais, ühe sõnaga, kõik aastasajad ja kõik maad olid esitatud nii riiete kui peakatete näol, ja seda kõike süda-Pariisis, keskpäeva ajal. Kodanikud jäid seisma, hämmastasid, pahandasid. Kõigepealt haavas silmi Th. Gautier Oma sarlakpunase vestiga ja tiheda sevelüüriga, mis seljani ulatas. Vaheaegadel teatris - rusikavõitluse stseenid, istekohtade purustus, kübarate põhjade alt löömine.