Gavroche

Victor Hugo jutustus „Gavroche“ on välja võetud tema maailmakuulsast romaanist „Hüljatud“ ja kujutab Pariisi tänavail kasvanud poisikese saatust. Gavroche on vaene, ent leidlik ja vapper tänavalaps, kes vaatamata oma noorele eale on iseseisev ja elutark. Teda ei paina kurbus ega kaebused saatuse üle, ta võtab elu vastu sellisena, nagu see on, ja liigub edasi oma reipuse ja teravmeelsuse toel. Lugu keskendub Gavroche’i tegemistele ülestõusu ajal ning sellele, kuidas temast saab, ehkki tahtmatult, vabaduse sümbol. Tema surm barrikaadil toob esile traagilise kontrasti lapse süütuse ja kodanikuülestõusu karmuse vahel.

Selles väljaandes on Hugo algteksti kohandatud nooremale lugejale, säilitades siiski selle poeetilise ja ideelise tuuma. Keel on lihtsustatud, kuid autori humanistlik vaade ja ühiskonnakriitiline teravus on hoitud. Gavroche’i kuju ei ole ainult konkreetse ajastu laps, vaid igavene vabaduseiha ja vastupanu vaimu kandja. Tema tegelaskuju kaudu räägib Hugo mitte ainult ühiskondlikust ebavõrdsusest, vaid ka lootusest, julgusest ja inimväärikusest olukordades, kus need näivad kaduvat. Lugu on kompaktne ja mõjuv, sobides nii vanema kooliea noortele kui ka täiskasvanud lugejale, kes soovib tutvuda „Hüljatute“ kesksete teemadega lühemas vormis.

Victor Hugo (1802–1885) oli prantsuse romantismi üks silmapaistvamaid kirjanikke, kelle loomingus põimuvad poeetiline kujundlikkus ja terav sotsiaalne tunnetus. Lisaks „Hüljatutele“ kuuluvad tema tähtteoste hulka ka „Jumalaema kirik Pariisis“ ja mitmed luulekogud. Hugo oli oma aja ühiskondlikult aktiivne tegelane, kes seisis sõnavabaduse, vaeste õiguste ja sotsiaalsete reformide eest. Gavroche’i tegelaskuju kaudu jääb ta kõnelema nende eest, kes muidu ühiskondlikus kõnes hääletuks jäävad.