Teadmine ja teadmishimu. Looduse kajastumine inimteadmistes

Victor F. Weisskopfi teos „Teadmine ja teadmishimu. Looduse kajastumine inimteadmistes“ põhineb loenguseerial, mille autor pidas kuulajaskonnale, kellel puudus erialane teaduslik taust. Raamatu eesmärk ei ole esitada keerulisi valemeid või üksikasjalikke teadusandmeid, vaid anda ligipääsetav ja selge ülevaade sellest, kuidas kaasaegne teadus maailma mõistab ja kirjeldab. Tegu on sissejuhatava ja mõtiskleva käsitlusega, mis püüab vahendada teadusliku maailmapildi olemust ja näidata selle tähendust inimkogemuse ja kultuuri kontekstis.

Autor käsitleb loodusnähtuste mõtestamist läbi teadmise ja teadmishimu prisma. Teos püüab näidata, kuidas erinevad teaduslikud valdkonnad – füüsikast bioloogiani – moodustavad kooskõlalise arusaama maailmast, kus iga uus avastus toetub varasematele teadmistele ja avardab inimese tunnetusvõimet. Weisskopf rõhutab, et teadus ei ole mitte ainult kasulik või praktiline tööriist, vaid ka üks kultuuri kõrgeimaid väljendusvorme. Looduse uurimise kaudu kujundab inimene mitte ainult tehnoloogiaid, vaid ka arusaama iseendast ja oma kohast universumis.

Victor F. Weisskopf (1908–2002) oli Austria päritolu Ameerika teoreetiline füüsik, kes osales muu hulgas Manhattan Projectis ning hiljem töötas CERN-i direktorina. Ta oli tuntud mitte ainult oma teadustöö, vaid ka teaduse populariseerijana, kes rõhutas humanistlikku ja eetilist mõõdet teaduses. Tema kirjutistes kohtuvad tehniline täpsus ja filosoofiline sügavus, mistõttu suudab ta kõnetada nii erialaspetsialisti kui ka tavalugejat. „Teadmine ja teadmishimu“ on tunnistus tema soovist edastada teaduslik mõtlemine kui eluterve uudishimu ja kultuurilise küpsuse vorm.