Vetâla kakskümmend viis juttu

Vetâla kakskümmend viis juttu on vana India juttude kogu, mis põhineb sanskritikeelsel Vetala-lugude tsüklil. Kogumiku raamjutustuses peab radža öösiti kalmistule minema, võtma õlale puu otsas rippuva laiba, mille sees elab vetala ehk vaimolend, ja kandma selle vaikides targalt eremiidini. Teel hakkab vetala kuningale jutustama lugusid: valitsejate otsustest, kaupmeeste reisidest, perede kokkulepetest ja üleloomulikest kohtumistest. Iga jutt lõpeb küsimusega, kus radža peab otsustama, kes käitus õiglaselt ja mis on tõeline truudus või tarkus. Kui ta vastab õigesti, lipsab vetala laibast välja ja naaseb alguspunkti, nii et retk kordub ja uued lood saavad alguse.

Kogumik toob lugejani kakskümmend viis sellist lugu, mis mängivad sõlmitud ja murdunud abielulubaduste, sõpruse, lojaalsuse ja kavaluse piiridega. Ühes loos otsivad radža Rupasena ja Magadhešvara tütar Surasundari endale sobivat kaaslast tarkade lindude – papagoi ja ronka – abil; teistes juttudes astuvad lavale asketid, rändurid, kuningatütred ja deemonid. Teos hoiab ühtaegu kahte plaani: esiplaanil on põnev ja sageli ootamatu lõpuga jutustused, taustal aga kestab radža ja vetala vaikne vaidlus selle üle, kas õigus asub seaduse, kombe või mõistuse poolel. Eesti väljaanne on koostatud sanskritikeelse algteksti põhjal, proosa on tõlgitud Linnart Mälli vahendusel ning värsiosad on edasi antud Uku Masingu tõlkes. Nii on siinsetel lugejatel võimalik kohtuda ühe India rahvaliku jutupärimuse haruga, mis ühendab vaimude, kuningate ja tavainimeste lood üheks üksteist kommenteerivaks tervikuks.