Kaheksa torustikust kostvat häält

Tulin koju kell üks öösel, rebisin su ukselt maha ja lõin ukse tavalisest kõvema pauguga kinni; lootsin kujutlusega, et olen kellegi küll kutsunud, panna teda pead vangutama. Aga vaevalt olin palitu maha võtnud, kui taipasin, milline viga see oli: eks võinud ta ju kergesti mõelda, et ma olen tublisti purjus, kui ma niimoodi ustega kolistan? Hommikul kõndisin ühest toanurgast teise, unistades, et ta öösel sel ajal sügavasti magas või siis ainult rahutuks muutus ja teist külge keeras. Pärast seda hakkasin ma alati ust kärarikkalt sulgema - kuigi muloli seni kombeks teha seda tasa -, et tal ei jääks muljet, nagu oleks see üks kord olnud minu purjusolekust tingitud erandjuhus. Parem las ta usub, mul on alati olnud halb komme uksi paugutada!