Viltune vihm

„Viltune vihm“ on vene kirjaniku Veniamin Kaverini jutukogu, mis koondab valiku lühijutte ja miniatuure, kirjutatud eri aegadel ning erinevas stiilis. Tekstid ulatuvad sentimentaalsetest vahepaladest kuni teravmeelsete eluvaatlusteni, kajastades nii üksikisiku sisemaailma kui ka sotsiaalset konteksti. Kaverin käsitleb neis lugudes inimsuhteid, eetilisi dilemmasid ja argipäeva väikseid, ent tähenduslikke hetki. Mõnel juhul on teemad ajastutruult ideoloogilised, ent samas ei kao neis lugudes autori huvi inimese kui moraalse olendi vastu.

Mitmes loos ilmneb Kaverinile omane elegantselt lihtne keelekasutus, mis võimaldab tal maalida nappide vahenditega veenvaid ja mitmekihilisi karaktereid. Olgu tegemist õpetaja, arsti või lihtsa möödujaga, kõigis tegelastes peegelduvad küsimused kohusetundest, armastusest, aususest ja mälu tähendusest. Palades „Viltune vihm“ ja „Küsimus“ kerkivad esile olukorrad, kus argine hetk muutub millegi olulisema sümboliks – nagu vihm, mis näib tulevat valest suunast, või küsimus, millele ei leita vastust. See on vaoshoitud proosa, milles nähtamatu psühholoogiline pinge on sageli tugevam kui sündmuste väline kulg.

Veniamin Kaverin (1902–1989) kuulus 1920. aastatel Petrogradi kirjandusavangardi rühmitusse Serapionide Vennad. Ta sai tuntuks eelkõige romaaniga „Kaks kaptenit“, kuid tegutses viljakalt ka esseistika ja novellikirjutajana. Kaverin oli kirjanik, kes oskas ühendada nõukogude kirjandusele omast ideelist suunitlust sügavalt isikliku ja empaatilise pilguga. „Viltune vihm“ on näide tema võimest kujutada lihtsaid inimesi keerukate sisemaailmadega, jäädes seejuures truuks nii esteetilisele selgusele kui ka inimlikule soojusele.