Lahkumise tarkus

Romaan „Lahkumise tarkus” avab lugejale mitmekihilise loo, mis ühendab endas nii sõjakogemuste mälestusi kui ka sügavat inimlikku draamat. Teose keskmes on keeruline armastuskolmnurk, mis saab teistsuguse mõõtme ajal, mil maailmas valitseb sõda. Suhetele langeb lisakoorem, sest rindele minek, igapäevane oht ja teadmatus toovad kaasa pingeid, mida tavatingimustes ei osataks ette kujutada. Armastus ja kohusetunne põimuvad pidevas vastasseisus, sundides tegelasi tegema otsuseid, millel on sügavad ja sageli traagilised tagajärjed. Sõja taustal kerkivad esile inimeste sisemised vastuolud, andes romaanile nii psühholoogilise kui ka ajaloolise mõõtme.

Raamat käsitleb armastust kui püsivust proovile panevat jõudu, mis ei kustu ka kõige raskemates oludes. Kaverin näitab, kuidas sõda moonutab suhteid ja seab truuduse pidevalt proovile. Samas pole tegu ainult isikliku loo jutustamisega – romaan kannab endas ka sõjamälestuste raskust ja püüab talletada seda, kuidas suur ajalugu tungib väikeste inimeste ellu. Igapäevased tunded ja lootused omandavad uue tähenduse, kui nende taustaks on rindel toimuv. Nii saab „Lahkumise tarkus” osaks laiemast traditsioonist, kus armastus ja sõda asetatakse kõrvuti, et näidata nende mõju inimese olemusele ja valikutele.

Veniamin Kaverin (1902–1989) oli tuntud vene nõukogude kirjanik, kes kuulub 1920. aastatel kujunenud kirjandusliku rühmituse Serapionide Vennaskonna koosseisu. Tema loomingus on olulisel kohal nii seikluslikud kui ka psühholoogiliselt süvenenud teosed. Kaverini tuntuimaks romaaniks peetakse „Kaks kaptenit”, mis on saanud laia lugejaskonna ja mille põhjal on tehtud ka ekraniseeringuid. Tema teosed eristuvad detailitäpsuse ja oskuse poolest siduda isiklikke lugusid suuremate ajalooliste protsessidega. „Lahkumise tarkus” kuulub autori hilisemasse loomingusse ning kannab tugevalt mälestuslikku ja elukogemuslikku mõõdet.