Pikk nina

Venda Sõelsepa „Pikk nina“ (1969) on lasteluule kogumik, mille nimiluuletus toob lugejani kelmika talvise pildi: kaks poissi ehitavad suure ja uhke lumemehe, kellel on lausa kaks porgandist nina. See ootamatu detail ajab segadusse isegi haraka, kes lõpuks ei tea enam, kellel on mitu nina ja kuidas see kõik võimalik on. Sõelsepp kasutab vaimukat riimi ja hoogsat keelepruuki, et kujutada lapsemeelset loogikat, mängulusti ja maailma tõlgendamist, kus iga asi võib võtta mitu tähendust – ka nina võib mõnikord olla rohkem kui üks.

Raamat on osa 1960ndate eesti lastekirjanduse paremikust, milles loodus, mängud ja fantaasia põimuvad helge lapsepõlvevaatega. „Pikk nina“ ei ole pelgalt üks naljakas luuletus, vaid ka pealkiri, mis viitab laiemalt sellele, kuidas lastel on oskus maailma veidrusi märgata ja neile omamoodi tähendusi anda. Sõelsepp oskab meisterlikult jääda lapse tasandile, liialdamata ega moraliseerimata – tal on ehe tunnetus, kuidas lastele kirjutada nii, et see oleks ühtaegu arusaadav, mõnus ja lustakas.

Rikkalikult rütmistatud tekstid, soe huumor ja kergesti meeldejääv sõnakasutus teevad sellest raamatust ajatu kaaslase nii ettelugemiseks kui iselugemiseks. Tegu on teosega, mis suudab pakkuda rõõmu mitmele põlvkonnale ning innustada väikseid lugejaid ka ise loovalt maailma vaatlema.