Kaks vana naist. Alaska legend reetmisest, vaprusest ja ellujäämisest

„Kaks vana naist. Alaska legend reetmisest, vaprusest ja ellujäämisest” on Velma Wallise kirjutatud jutustus, mis põhineb vanal Athabaska rahva pärimusel. Lugu räägib kahest eakast naisest, kes jäetakse näljaohu tõttu oma rahva poolt maha. Oma hõimu poolt hüljatud, peavad nad iseenda jõul ellu jääma karmis Alaska looduses. See on lugu füüsilisest vastupidavusest, sisemisest tugevusest ja tahtest elada, mis paneb proovile kõik inimese piirid – mitte ainult vanuse, vaid ka hirmu, meeleheite ja üksinduse suhtes.

Naised, keda nende rahvas pidas abituteks ja üleliigseteks, suudavad trotsida külma, nälga ja kurnatust, leides taas oma oskused ja väärikuse. Nende rännak läbi talvise tundra on rohkem kui füüsiline teekond – see on taastumise, mäletamise ja eneseleidmise protsess. Legendina vormitud jutustus kannab edasi universaalseid väärtusi: austust elu, kogemuse ja vanaduse vastu ning usku inimese võimesse kohaneda ja ellu jääda ka kõige lootusetumas olukorras. Autor jutustab seda lugu lihtsas, aga kujunditihedas keeles, mis hoiab elavana suulise pärimuse rütmi ja tunnetust.

Velma Wallis on Alaska põliselanik ja kirjanik, kes sündis Yukoni jõe ääres Gwich’inide kogukonnas. Tema lapsepõlv möödus looduslähedases keskkonnas, kus õpetati ellujäämisoskusi ja hoiti elus esivanemate traditsioone. „Kaks vana naist” oli tema esimene raamat, mis tõi talle rahvusvahelise tunnustuse. Oma kirjutistes seob Wallis kohaliku pärimuse ja isikliku kogemuse, pakkudes ainulaadset häält, mis kõnetab nii kultuurilise eripära kui ka üldinimliku loo kaudu. Tema teos on austusavaldus nii rahva suulisele pärandile kui ka naiste nähtamatule, kuid vastupidavale jõule.