Vello Lipand. Laule

Vello Lipandi kogu „Laule“ koondab valiku autori luuletustest, mis on seatud laulu vormi ja mõeldud eeskätt viisistamiseks või esitamiseks. Tegemist on luulekoguga, mille toon ja ülesehitus peegeldavad 1960. aastate Eesti kultuurimaastikku, kus rahvalaululisus, selge rütmika ja lihtsustatud kujundikeel olid nii luule kui muusika vallas kõrgelt hinnatud. Kogu on vormilt mitmekesine: siin leidub lüürilisi mõtisklusi, loodusvaatlusi, kodumaa-armastust ja rahvameelset huumorit. Paljud tekstid sobisid hästi kooridele, laulupidudeks või estraadiesitusteks, mida tolleaegne kultuurielu ka aktiivselt võimaldas.

Lipandi tekstide rütmilisus ja laululisus viitavad tugevale tundlikkusele rahvalaululise vormi vastu. Temaatiliselt on luuletused enamasti maheda meeleoluga, looduse ja inimese suhet peegeldavad, tihti ka helge kodumaalise alatooniga. Sõnakasutus on pigem lihtne ja selge, vältides keerulisi metafoore või tugevat isiklikkust. Selline poeetiline laad oli iseloomulik paljudele autoritele, kes püüdsid jääda mõistetavaks võimalikult laiale lugejaskonnale ning kelle looming haakus toonase ideoloogilise ja kultuurilise raamistiku ootustega.

Vello Lipand (1906–1982) oli eesti luuletaja, tõlkija ja kirjandustegelane, kes tegutses aktiivselt juba 1930. aastatel ning jätkas ka pärast sõda. Tema looming on kantud rahvalähedusest, korrektsest vormitunnetusest ja sageli ka publitsistlikust allhoovusest. Lisaks omaenda luulele tõlkis ta mitmete vene ja läänemeresoome rahvaste luulet, olles vahendaja ja populariseerija rollis. „Laule“ sobib nii ajaloolise pilguheitena Eesti 20. sajandi keskpaiga luulepraktikatesse kui ka tunnistusena autorist, kelle looming oli tugevalt seotud lauldava sõna traditsiooniga.