Pastoraal mummulisest kleidist

Vello Lattiku „Pastoraal mummulisest kleidist“ on tundliku tähelepanekuga kirjutatud jutustus, mille tegevus viib lugeja suvisele Lõuna-Eesti maastikule, endisesse mulgi parunite valdustesse. Autor jälgib peategelase, Elsa, ärkamist telgis külma ja kastese hommiku eel, mil füüsiline ebamugavus ja looduse kargus seavad tooni tervele loole. Lattik loob keskkonna, kus inimestevahelised suhted, mälestused ja meeleolud segunevad maastiku ilme ja loodushäältega, andes proosapildile tugeva visuaalse ja meelelise mõõtme. Argiselt alanud stseen muutub aegamisi sisekaemuslikuks ja emotsionaalseks, kus telgi ja lõkke ümber toimuv hakkab tähistama midagi enamat kui pelgalt hommikust tegevust.

Teoses kasutatakse detailitäpset looduskirjeldust, mille abil luuakse ruum, kus tegelane satub paratamatult enesesse vaatama. Elsa kõnnak, tema reaktsioonid külmale ja märjale rohulibale, samuti varajase hommiku vaikuses peegelduvad mõtted annavad tunnistust autori püüdlusest kujutada inimest tema kõige alastamas ja ehedamas olekus – nii füüsilises kui vaimses mõttes. Jutustus ei keskendu suurejoonelistele süžeepööretele, vaid sisemisele seisundile, mis kujuneb tasapisi loodusest, keskkonnast ja üksiolemisest lähtudes. Selles ilmneb Vello Lattikule omane oskus esitada vaikseid, kuid tähenduslikke hetki, mis paljastavad inimese haavatavust ja igatsusi.

Vello Lattik (1928–1994) oli eesti kirjanik, kes tegutses ka õpetaja ja tõlkijana. Tema loomingule on omane rahulik jutustamislaad, kus tähtsal kohal on looduskeskkond ning karakterite vaimne ja emotsionaalne elu. Lattiku teosed käsitlevad sageli väikeste kogukondade argielu ja põimivad selle mitmetähenduslike tunnetuslike kogemustega, jättes ruumi nii nostalgiaks kui kriitiliseks pilguks. „Pastoraal mummulisest kleidist“ esindab autori proosale iseloomulikku süvenemist hetke ja vaiksesse sisepingesse.