Päise päeva ajal. Kevad, 1988. Näidend

Vello Lattiku näidend „Päise päeva ajal. Kevad, 1988“ on ühiskondliku ärkamise ja sisemise muutuse peegeldus, mis püüab teatrivormis tabada Eesti lähiajaloo üht pöördelisemat hetke. Tegemist on ajakajalisel taustal toimuva draamaga, mille tegevus leiab aset kevadel 1988 – ajal, mil ühiskondlikud pinged, lootused ja hirmud olid tihedalt põimunud. Näidendi sündmused kulgevad ühe päeva jooksul, ent selle päeva jooksul avaneb tegelaste kaudu suurem pilt: inimeste sisemised murrangud, arusaamade muutumine ja senise vaikimise asendumine sõnalise tegutsemisega.

Lattik toob lavale erinevate põlvkondade ja maailmavaadetega tegelased, kelle vahel arenevad pingelised dialoogid – kodus, töökollektiivis, juhuslikel kohtumistel. Näidendi ülesehitus on realistlik, ent mitte dokumentaalselt täpne; see keskendub pigem meeleoludele ja sisemisele arengule kui konkreetsete poliitiliste sündmuste taasloomisele. Teemadena põimuvad isiklik vastutus, kohusetunne, hirm ja vabanemise vajadus. Autor ei anna otseseid hinnanguid, vaid loob pildi ühiskonnast, mis hakkab endalt küsima seni keelatud küsimusi. Pealkiri „Päise päeva ajal“ viitab nii sõna otseses kui ka kujundlikus mõttes hetkedele, mil asjad, mis varem juhtusid varjatult, muutuvad avalikuks ja nähtavaks.

Vello Lattik (1928–2006) oli proosakirjanik, dramaturg ja esseist, kelle loomingus põimusid ühiskondlik tundlikkus ja humanistlik maailmavaade. Ta käsitles sageli inimeseks olemise eetilisi ja ajaloolisi tahke, olgu tegu mineviku või kaasaegsete teemadega. „Päise päeva ajal. Kevad, 1988“ esindab tema hilisloomingut, kus ühiskondlikus murrangus avanevad individuaalsed kriisid ja võimalused. Tegemist on ajastu märgisteosena olulise tekstiga, mis ei jää pelgalt poliitiliseks peegelduseks, vaid avab ka sisemise vabanemise protsessi lavalise dialoogi kaudu.