Mihklipäeval. Mihklikuul

Vello Lattiku kahest lühiproosakogumikust koosnev väljaanne „Mihklipäeval. Mihklikuul“ koondab endas jutustusi, mis vaatlevad Eesti maaelu ja inimeste saatuseid läbi igapäevaelu sündmuste ning aegamisi hääbuva traditsioonilise maailmapildi prisma. Autor keskendub ajaliselt sügisesse paigutatud sündmustele, mil loodus, töö ja inimeste meeleolud on seotud saagikoristuse, pööripäeva ja lühenenud päevadega. Nii loob ta aastaringi lõpu poole liikudes atmosfääri, kus tasakaal töö ja rahu vahel saab tähenduslikumaks. Lood kajastavad üksikisikute eluvalikuid, põlvkondade erinevusi ja rahulikke, ent selgepiirilisi konflikte, mis on omased väikesele kogukonnale.

Jutustused on üles ehitatud realistlikult, tihti kerge meditatiivse alatooniga. Lattik kujutab külaelu detailitäpselt, hoides pilgu inimestel ja nende sisemaailmal. Teemad ulatuvad talutööde rutiinist perekondlike pingeteni, andes edasi elu tsüklilisust ning looduslähedust. Sügisene aeg raamib jutustuste meeleolu ja toob esile ajutise seisaku, mis laseb inimestel rohkem mõtiskleda iseenda ja ümbritseva üle. Karakterid on tavaliselt tasased ja oma koha leidnud, kuid nende kaudu ilmneb aeglane, ent kindel nihkumine uude ajajärku, kus vanad väärtused ja arusaamad hakkavad lagunema või muutuvad vaiksel kombel millekski uueks.

Vello Lattik (1928–1994) oli eesti proosakirjanik, kelle looming keskendub peamiselt maaelule, inimsuhete psühholoogiale ja rahvaliku elutunnetuse kujutamisele. Ta oli mitmete novelli- ja jutukogumike autor, kes viljeles lakoonilist, ent sisutihedat stiili, ühendades kirjeldusliku realismi ja empaatilise inimesekäsitluse. Lattiku loomingus on oluline koht vaiksel tähelepanul — tema tegelased ei tõtta sündmusi kommenteerima, vaid elavad neis vaikselt kaasa. „Mihklipäeval. Mihklikuul“ on hea näide Lattiku küpsest, rahulikust proosakeelest, kus elu suurused ei tule lärmi ja draamaga, vaid vaikselt, aegamööda.