Mättalt mättale

Vello Lattiku teos „Mättalt mättale“ on meenutustele ja mälestuspiltidele rajatud proosaraamat, mis liigutab lugejat vaikselt ja peenetundeliselt, viies ta tagasi autori lapsepõlve- ja noorusmaastikele. Teos ei järgi ranget jutustavat joont, vaid kulgeb fragmentaarselt, liikudes justkui ühest mõtte- või tundemättast teisele. Mälestused põimuvad looduse, eluoluliste seikade ja isikliku arengu jälgedega, moodustades koos ühtse, samas õhulise terviku. Autor vaatleb elu lihtsaid tahke suure tähelepanelikkuse ja austusega — selles peitubki teose lumm.

Lattik keskendub detailidele: koduküla hääled ja lõhnad, lapsepõlve mängupaigad, vanemate mõttelaad, argipäevased toimingud, mis ajas iseäranis väärtuslikuks muutuvad. Läbi väikeste lugude joonistub välja suurem pilt inimesest ajas ja ruumis, noorest poisist, kes kasvab maailmatunnetuses ja sisemises kindluses. Kirjeldused on tasakaalukad, ent mitte ilmetud — need kannavad endas sügavat, kuid vaoshoitud emotsiooni. Teose toon on pigem mõtisklev kui jutustav ning selle lugejat ei köida mitte sündmusterohkus, vaid isikliku kogemuse tunnetatav autentsus.

Vello Lattik (1925–1993) oli eesti proosakirjanik ja tõlkija, kelle looming on sageli seotud kodukoha, mälestuste ja rahulikult kulgeva elu väärtustamisega. Ta oskas märgata tähenduslikke hetki igapäevasuses ning anda neile sõnas kaalu ilma liialdamata. „Mättalt mättale“ on selles mõttes tüüpiline Lattiku teos — vaikne, ent südamlik lugemine, mis pakub äratundmist, rahu ja selgust neile, kes oskavad peatuda ja kuulata vaikse kirjanduse häält. See on raamat, mida loetakse tasa, ajataju unustades, nagu jalutuskäiku tuttaval metsateel.