Lend Kanaari saartele

„Lend Kanaari saartele“ on Vello Lattiku romaan, mis kujutab tulevikunägemust Eestist lähiminevikus – aastast 1992. Teos valmis ajal, mil taasiseseisvuse ootused ja pinged olid ühiskonnas veel värsked, ning see annab kirjandusliku visiooni olukorrast, kus vabadus on küll kätte võidetud, kuid elu pole sugugi rahunenud. Romaanis on Eesti kujutatud maa ja rahvana, kes seisab silmitsi ülemineku raskustega: riigis viibivad veel ÜRO väed, kehtib komandanditund ning metsades varjuvad inimesed, kes ei sobitu uue korra või valitsevate oludega. Lattik maalib pildi ühiskonnast, kus segunevad lootus ja hirm, võitlus ja igatsus.

Romaani keskne teema on vabaduse hind ja see, milliseid tagajärgi toob kaasa pikkade aastate surve alt vabanemine. Autor toob esile inimeste erinevad hoiakud: ühed püüavad luua uut ja paremat korda, teised aga elavad veel mineviku varjus, kartes või protestides. Metsadesse varjunud tegelased sümboliseerivad ühiskonna lõhestatust ning usaldamatust, samal ajal kui komandanditund ja välisvägede kohalolek viitavad sellele, et tõeline iseseisvus nõuab rohkem kui poliitilist deklaratsiooni. Lattik loob pingestatud ja mõtlemapaneva atmosfääri, kus lugeja tajub nii ebakindlust kui ka lootust, et uus aeg toob lõpuks kaasa stabiilsuse.

Vello Lattik (1932–1996) oli eesti kirjanik, kelle loomingus leidub nii jutustusi, romaane kui ka noortekirjandust. Ta käsitles sageli ajaloolisi ja ühiskondlikke teemasid, pöörates tähelepanu inimese sisemisele tugevusele ja moraalsetele valikutele. Lattiku teosed on tihti realistliku taustaga, kuid neis leidub ka allegoorilisi ja sümboolseid jooni, mis laiendavad lugude tähendusvälja. „Lend Kanaari saartele“ kuulub tema hilisemasse loomingusse ja peegeldab hästi 1990. aastate alguse ühiskondlikku murranguaega, mil vabaduse ootus põimus reaalsuse raskustega. Teos jääb oluliseks kirjanduslikuks tunnistuseks sellest, kuidas kujutleti Eestit kohe pärast iseseisvuse taastamist.