Kuus head inimest

Vello Lattiku jutukogu „Kuus head inimest“ toob lugejani portreegalerii inimestest, kelle isiklikud elukäigud peegeldavad laiemalt Eesti maaelu ja väikekohtade vaimset kliimat 20. sajandi teisel poolel. Lood keskenduvad eri vanuses ja erineva elukogemusega tegelastele, kelle kaudu avanevad eetilised dilemmad, püsiväärtuste otsingud ja lihtsate, ent samas tähenduslike eluvalikute kaalukus. Kuue tegelase kaudu kujuneb terviklik pilt rahulikust, aga sisemiselt pingestatud elust, milles eetika ja inimsuhted ei jää kunagi tahaplaanile.

Teoses on oluline roll ajas muutumatuna püsivatel väärtustel, nagu ausus, tööarmastus ja empaatia. Lattik loob napis, selges laadis realistlikke kujutluspilte, milles puuduvad suured draamad, kuid mille igapäevastes situatsioonides kajab vastu sügavam eksistentsiaalne mõõde. Mitmes loos kerkib esile pinge idealismi ja tegelikkuse vahel, olgu selleks siis noore õpetaja soov muuta maailma, vanema mehe vaikne leppimine möödunu ja olevikuga või emaliku hoolivuse ja isikliku rahulolu vaheline konflikt. Kuigi juttudes valitseb üldine rahulik toon, on neis palju allhoovusi ja isiklike valikute tagajärgede tasandit.

Vello Lattik (1908–1985) oli eesti kirjamees ja haridustegelane, kelle looming keskendus sageli inimese eetilistele ja moraalsetele valikutele. Tema kirjanduslikud tekstid on tihti realistlikud ja introspektiivsed, peegeldades tugevat huvi inimese sisemaailma ja vaimse tasakaalu vastu. „Kuus head inimest“ kuulub tema hilisloomingusse, kus on tunda elukogemuse rahu ning oskust näha suurt väikestes asjades. Lattiku teosed pakuvad tänaseni mõtisklusainet väärtustest, mis ei sõltu ajast ega moevooludest.