Võilillesaatus. Luulet 1977-1980

„Võilillesaatus. Luulet 1977–1980” on Velli Vereva kolmas luulekogu, milles autor jätkab talle omases mõtisklevas ja lüürilises laadis. Kogu tekstiline maailm on tasakaalukas ja kaalutletud, peegeldades linlase tundlikku tähelepanu looduse, argielu ja sisemaailma nüansside suhtes. Luulekogu pealkiri viitab ühtaegu nii eluringi paratamatusele kui ka selle vaiksele ilule – võilill kui sümbol on habras, kuid visalt püsiv, levinud, kuid kergesti tähelepanuta jääv. Selline sümboolika läbib kogu kogu alatooni.

Autor vaatleb luuletustes inimest keskkonnas, nii linnaruumi kui loodusmaastiku taustal, rõhutades vajadust harmoonia ja rahu järele. Luuletustes ei esine järske kontraste ega pingelisi purset, vaid pigem ühtlane voog, milles sõnadel on kindel ja vaoshoitud kaal. Tunded on kohal, kuid väljendatud peenetundeliselt – rohkem vaikuses kui hüüdes. Ka inimese suhe ajaga on neis tekstides rahulik ja mõtlik; elu vaadeldakse läbi igapäevaste pisiasjade ja lihtsate hetkede, mille taga peitub sügavam tähendus.

Velli Verev on autor, kelle loomingus põimuvad linnalik vaatenurk ja looduse lähedus, sisemine tasakaalupüüdlus ja tähelepanelik maailmavaatlus. Tema kolmas kogu jätkab teekonda, mis algas varasemates raamatutes, ent toob lugejani veelgi süvenenuma ja küpsema hääle. „Võilillesaatus” ei püüa haarata suurt ega kõneleda valjult – selle asemel kutsub see lugejat vaikseks kaasaelamiseks, hetkes viibimiseks ja elu lihtsusesse süüvimiseks. See on raamat tasakaalu, tundlikkuse ja luule argise väärikuse kohta.