Toetuda tuulde. Luulet 1961-1984

Velli Verevi kogu „Toetuda tuulde. Luulet 1961–1984“ pakub tagasivaadet üle kahekümne aasta pikkusele loometeele, koondades valiku autori varasematest ja küpsematest tekstidest. Kogus peegelduvad ajastud ja meeleolud, ent eeskätt jääb kõlama tundlik, sisekaemuslik pilk maailma ja inimeseks olemise seisunditesse. Luuletused liiguvad vaoshoitud lüürikast sotsiaalsemalt laetud motiivideni, kus sõna saab nii loodus kui ka vaikne protest ümbritseva argirutiini ja sisemise tühjuse vastu. Mitmetes tekstides leidub rõhuasetusena naise kogemuse isiklikkus ja haavatavus, mis on vormitud kujundite kaudu mitte paljastavaks, vaid äratundmist pakkuvaks.

Kogu ülesehitus järgib ajatelge, mis võimaldab jälgida autori kujunemist ja muutumist. Esimesed tekstid on lüüriliselt hõredamad, otsivamad, ent neis peitub juba tunnetuslik teravus, mis hilisemates luuletustes omandab süvenenuma registri. Hilisem looming on keeleliselt kindlam ja kujundlikult tihedam, ent siiski säilib üks läbiv joon – soov hoida sõna habrast tähendusvälja. Looduse motiivid, eriti tuul, puud, vesi, ilmuvad korduvate kujunditena, viidates nii inimese sisemaailma muutlikkusele kui ka püüdlusele püsivuse ja läheduse järele. Mõned tekstid haakuvad ka ühiskondliku konteksti mõjude ja piirangutega, kuid jäävad seejuures alati poeetiliseks, mitte programmiliseks.

Velli Verev (1934–2004) oli eesti luuletaja, kelle looming jäi suuresti tähelepanuta laiemas kirjandusväljas, ent leidis oma lugejaskonna just oma vaiksel ja järjepideval toonil. Ta avaldas luulet alates 1960. aastatest ja kuulus põlvkonda, kes kujunes kirjutama nõukogude tsensuuri tingimustes, otsides poeetilist väljendusruumi pigem vihjete kui otseste avalduste kaudu. „Toetuda tuulde“ annab tervikliku ülevaate tema luulele iseloomulikest hoiakutest – õrn, ent täpne maailmatunnetus, soov jääda ausaks iseenda ja keele ees ning julgus olla tagasihoidlik.